Saabunud on mu lemmikaeg aastas. Sirelid on armsamad kui kunagi varem, õhus on rõvedalt magusat armastusehaisu ja kapi peal ootamas on rahustavad tilgad. Jah, te lugesite õigesti. Kevad on aasta kõige vabastavam ent samas kõige depressiivsem aastaaeg üldse. Kas teadsite, et suitsiidireitingute kõrgaeg on just nüüd, kevadelõpu ja suve algusele lähenedes? Vean kihla, et pidasite talve ja sügist kõige masendavamaks ajaks. Minu isiklikust arvamusest kallutatuna võin sõnada, et kooli mõju sellele on äärmiselt tugev. Eksamite, lõputööde ja üleüldise stressi aeg on just praegu täies hoos. Kui näete kusagil pargipingil või tänaval seljakoti peal magamas noort inimest, siis ärge segage teda, see on ilmselt tal esimene uni selle nädala jooksul. Ka mul on ärevuse lagi nii kõrgel, et ilma rahustavate tilkadega mu õhtuse tee sees ma magama ei jää ja eksamit üle ei ela. Kool on mu närvikava niivõrd õblukeseks muutnud, et ma ei soovita kellelgi selle kuuaja jooksul mulle ühtegi halba uudist öelda, kui ta minuga sõprussidemeid jätkata soovib. Halbadeks uudisteks on suvel kolm kuud aega, jätke need tulevikku. Jah, ma tean, et ülikool oli mu enda valik, sorri et elan. Sa pole mu pärisema, et oma silmi teisepool ekraani pööritad. Aga ülikool pole ainuke närvipõletaja, igalpool on hetkel eksamid ja lõputööd. Kõik vihkavad elu. Kõik on närvis. Kui näed hommikul punaste silmadega sõpra, siis ära küsi, mitu tundi ta magas vaid küsi, kas ta magas. Ostke oma kurnatud sõpradele üks väike kakao või kook, tehke neile pai, kallistage ja vajadusel pakkuge palderjani. Olgem sellel raskel ajal sõpradele toeks. Suvi ei ole enam kaugel ja järeleksamid saab raudselt enne jaanipäeva tehtud.

Paid.

Kodus on

..hea. Ma saan kasvõi trepil istuda ja linde kuulata ning mõelda, et korraks on kõik hästi. Mul ei ole kohustusi ootamas ega muresid kusagil selja taga. Kõik on sulnis ja kell ei tiksu. Kodu on ainuke koht, kus paigalseis võib tähendada midagi head. Elus ei tahaks paigal seista, aga kodus võiks küll aeg korraks pausi teha ja lihtsalt mittekuhugi liikuda.

Siin ei ole taevas koguaeg sinine. Mõnikord ei tahaks päike nagu ära loojudagi, teinekord on kolm päeva maja katust katmas tumehallid vihmapilved. Kivise teeraja lõpus on aastaid näinud õueuks ja kulunud trepp, kus suvehommikud kõige armsamad on. Kõik on kuidagi kulunud ja väsinud, aga ma tean, et elu on siin olemas. See on ebatäiuslik ja natukene räsitud, aga see ongi kodu. Mu kodu silmad on nii palju näinud ja ta on mind alati avasüli ootamas. Sellel majal on nii palju rääkida. Tuleb vaid kuulata.

Kõik aina kirjutavad uus postitusi oma blogidesse ja ma avastasin, et pole seda juba 3 kuud teinud. Võib olla piirab mind asjaolu, et mu elu on segadus, mis ei vääri trükkimist. Ei tea isegi. Aga ausalt, mul ei ole hetkel mitte midagi paremat teha. Päris tõsiselt kohe.

Istun hetkel mehe pool ja ootan teda töölt koju. Ma kõlan umbes nagu 50ndate meeleheitel koduperenaine, kelle kogu elu koosnebki koristamisest, söögi tegemisest ja mehe armastamisest. Vahel luuletan ka ja otsin jätkuvalt tööd, aga see on pretty much kogu mu elu hetkel. Päris masendav, eks. Kuigi on patt kurta, sest mul on rohkem vedanud kui mõnel teisel. Mul on kodu(d) (loe: vanematekodu, Tartu korter, kust ma kohe välja kolin ja mehe kodu, kus ma enamus oma ajast veedan, niiet ehk on mul isegi kolmekordselt vedanud), mul on tervis ja mul on sõbrad ja ehk ongi see hetkel piisav.

Tegelikult, ega ikka ei ole küll. Jäärale kohaselt tahan ma kaugele jõuda ja edasi pürgida ja kohapeal istudes ma seda ei saavuta. Siin on aga keeruline koht. Kuhu jõuda? Mis alal jõuda? Mida üldse teha? Olen 20-aastane ja ei tea ikka veel, mida ülejäänud elu teha tahaks. Jaja, kujutan juba vanemaid ja targemaid ütlemas "sa oled nii noor, küll sul on aega mõelda" aga ei, ei ei ei. Kasutult ja teadmatuses istuda on niivõrd hullem ja ma ei jõua ära oodata päeva, mil ma lõpuks avastan, mille kuradi pärast ma siin üldse olen. Mis on minu kutsumus ja mõte siin ühiskonnas. Ma nii tahaksin erinevaid asju teha, aga samas ka midagi stabiilset. Tahaksin luua ja olla looja, aga samas ka pädev. Tahaksin elada rahulikult ja minimalistlikult, aga samas ka suurejooneliselt ning meeldejäävalt. Tüüpilised risteed elus: kuhu poole astuda. Nii ma edasi kulgen, sihitult ja tuulega, sinna kuhu lendan, sinna jään. Ilmselt mitte kauaks. Püsivust mul väga ei ole. Aga võiks ju. Ehk aeg õpetab elama.

Kooli lähen ma muidugi edasi sügisel. Ajakirjandus küll minujaoks ei olnud, kuid usun, et ehk on kusagil see õige ala ka mulle loodud. Suveni on veel aega mõelda, mida õppida ja kus. Igast soovitused on tere tulnud, kes teab, mis mulle just sobiks, siis palun laske tulla. Õpetage mind. Jagage näpunäiteid. Võtan kõik hea meelega vastu, sest nagu näha, siis oma peaga otsustamine pole mul siiani väga hästi välja tulnud.

Olgugi, et mul pole ei tööd, kooli ega sihti elus, pean ma ennast ikkagi õnnelikuks inimeseks. Alati võib hullem olla ja sellised takistusted nagu "vale ala valik" ei tohiks kunagi ees seista. "If you're going through hell, keep going", eks?

Chin up, babes.

luulet ka natukene nagu ikka.

armastada hajameelselt on 
hommikuti enne lahkuminekut
kolme suudluse asemel 
seitse anda
tänaval kus kõik meid näevad
ja me neid 
tähelegi ei pane

armastada hajameelselt on
unustada kinni panna koduuks
sest me olime 
liialt ametis
üksteise riideid seljast koorimas

armastada hajameelselt on 
unustada tagasi helistada emale
sest kellegi põletav käsi mu peos
oli liialt soojaandev
et sellest lahti lasta

armastada hajameelselt on 
unustada hetkeks
kasvõi sekundikski
kõik muu jama me ümber 
ja olla kahekesi 
üks paras kaos

las ma koon sulle enda sõnadest kodu

Ma pole kunagi saanud aru ütlusest "uuel aastal uue hooga". Mis selles uues aastas nii tähtsat on, et kõik nii paaniliselt seda ootavad? Lubadusi saab igahetk anda ja ausaltöeldes minul pole ükski uusaatsalubadus seni vett pidanud niiet sel aastal ma isegi ei üritanud. Ma niikuinii alustan iga nädal dieediga ja nii umbes kolmapeva paiku lähen ikka pitsakarbiga koju. Sa ei saa ka öelda, et see on uus algus. Ei. See on loogiline kulg lihtsalt. Aeg on illusioon. Okei, eks ma ka luiskan natukene. Ma küll lubadust ei andnud, ent püstitasin endale väljakutse - loen aastaga läbi 33 klassikalist raamatut, mida iga inimene elus lugema peaks. 33 ei tungugi nii ebareaalne number terve aasta peale, kuid arvestades fakti, et mul ka kool ning ilmselt mingi hetk töö on, siis vist palju lugemiseks aega ei jää. Hei! Aga selleks on suvi.

Kas sul on vahel tunne, et see, mida sa teed ei ole õige? Tere sõber, võta padi ja liitu klubiga, sest mina elan iga päev nii. Mul on selline konditsioon nagu 'krooniline identiteedikriis" ja seda umbes korra kuus. Kui veab, siis isegi kaks korda. Lihtsalt ühel õhtul istud voodis ja vaatad mingit vana lemmikut filmi või kuulad seda head laulu, mis kogu eelneva nädala su peas kummitas ja järsku tabab sind mingi mõttevälgatus "mida ma teen. ma tahan ära". Ma eile näiteks tulin tagasi enda kunagise unistuse juurde - Alaska. Mul see unistus sellest ajast saadik olnud, kui ma esimest korda filmi "Into the wild" vaatasin. Aga ma tahaks rohkem kolida Alaskale mingisse väiksesse majakesse, kunagi avada oma kohvik ja kelgukoeri kasvatada näiteks. Päris nii ma ei taha teha, kuis tegi Christofer McCandles, kuid midagi sarnast ikka. Ta oli vaba. Ma tahaks ka olla. 

Tegelikult ma tahtsin hästi pikalt ja targalt paljduest maailma asjadest kirjutada, kuid kuklasse suruv homne sotsioloogia eksam täiega blokib mu mõtteid. Lisaks, kustutasin ka Twitteri ära, sest kaua võib. Ma olen liiga saadaval sotsiaalmeedias ja mulle ei meeldi see. Mul on niigi haiglane instagrami ja tumblri sõltuvus, et tahab ää matta. 

Kandke mütsi, sõbrad.

37 minutit.

37 minutit. just nii kaua võttis aega kodust rongijaama minek. ma otsustasin seekord jala minna, olgugi, et seljakott oli üpris raske ja poole teest vaagusin hinge. ma kõndisin läbi metsa. see mets on mulle juba lapsest saati meeldinud. nii vaga ja vaikne ent samas müstiline ja tume, sume. selles metsas kõndides oli mul alati tunne nagu keegi jälgiks mind puude tagant. see võib tunduda veider, aga ma nautisin seda. mulle meeldis teadmine, et keegi kusagil jälgib seda, kuidas ma vaikselt puule nõjatudes hinge tõmban või suitsupakist järgmise sigareti tõmban. see tekitas minus alati elevust ja ausaltöeldes ma ootasin, et vaatleja põõsa tagant välja kargaks ja enda olemasolu mulle kindlaks teeks. ma tahtsin näha, mis saab. ma ei kartnud, ma olin lausa elevil teada saama, mis edasi juhtub. äkki ta ründab mind. aga äkki võtab mu käest ja vaatab sügavalt silma ja viib mind elu parimale seiklusele. mõlemad tundusid ahvatlevad. mõlemad paneksid mind tundma. midagigi.

   ma olin pool teest ära kõndinud. taevas hakkas pilve tõmbuma ja mul ei olnud vihmavarju kaasas. tõmbasin kapuutsi üle pea ja tammusin edasi. jälle see tunne. jälle keegi jälgis mind. ma tundsin, kuidas kananahk mu ihule tekkis. seekord, ehk seekord ta tuleb. tal on 12 minutit aega ennast paljastada. aeglustasin oma sammu. andsin talle märku, et nüüd on aeg. nüüd võid välja tulla. ma olen siin ja sina oled ka. kurat, miks ta ei näita end? igakord. iga kuradima kord. või äkki.

või äkki ma olen lihtsalt peast soe? äkki ma otsin vabandusi. väljapääsu. ja kui aus olla, siis praegusel hetkel lepiks ma kõigega, et mitte tagasi minna sinna kolkasse. ma ei ütle, et tahaksin surra, aga hei, mis juhtub, see juhtub eks?

   4 minutit oli aega. andsin alla ja kiirendasin enda sammu. see on mu kujutlusvõime vili, ma tean seda. see pole harv juhus, kui ma enda peas mingeid stsenaariume välja mõtlen. näiteks vahel kujutan ma ette, kuidas ma enda sõpradega tülli lähen ja ma nad bussi alla lükkan. ma ei taha seda teha, aga need mõtted tulevad iseenesest. ma ei saa ju olla ainukene, kes nii mõtleb. sisendan endale, et ma ei ole halb inimene. mõtteid ei saa keelata.

3 minutit oli jäänud. ma nägin juba metsapiiri ja taamal paistmas rongijaama. see kuradima rongijaam. ma kunagi nautisin hullult rongisõite. bussisõite ka. no üleüldse meeldis ringi sõita. linnas tiirutada ja rongis uimaselt aknast välja vaadates puid lugeda. nüüd olid teised ajad. kõik oli muutunud. ma olen hakanud ronge jälestama. need lollid vagunid ja vastikud piletimüüjad oma totaka irvega. ükskord ma teesklesin magamist, et näha, kas nad äratavad mind ja paluvad piletit osta. nad ei äratanud. tolgused.

1 minut oli jäänud. võtsin kapuutsi peast ja avasin sigaretipaki, et teha veel viimane suits. viimane suits enne seda kõike. ma tõmbasin mõnuga ja puhusin selle taevasse vaadates välja. päike siras. pilved olid läinud. korraks oli kõik nii ilus. ma oleksin võinud sealsamas surra ja see oleks olnud nii siiras. nõnda ilus.

viskasin suitsu maha ja sügavalt sissehingates hakkasin taas raudteejaama poole sammuma. järsku pani keegi oma käe mu õlale.

to be continued.. 

IMAL JA RÕVE ÄRA LOE

Liialt tihti saan ma motivatsiooni, inspiratsiooni ja ilmutusi ent liialt harva suudan ma end tõsiselt kätte võtta ja kirja panna see, mis mu peas tegelikult kuhjunud on. Üks viis, lause või sõna võib kutsuda esile tunnetepuhangu ja miljon hüva ideed, kuid ma siiani ei suuda mõista,  miks ma midagi ette ei võta. Nii palju jääb ütlemata ja sõrmed kihelevad, lausa kipitavad kannatamatusest haarata paberi ja sulepea järele ning midagi kokku maalida. Ma hoian end väga tagasi. Ka praegu. Ma pole vist ilmselt suure tõenäosusega väga lihtne inimene, ent sellest hoolimata meeldivad mulle lihtsad asjad nagu näiteks öine uduloor või potis kasvav piparmünt. Kogu elu on poeesia. Kogu minu elu on poeesia, sest poeesia on ka kõik halb ja kole ja painav. Elu nagu tähistaevas: koosneb erinevatest elementidest ja aspektidest ja tähtedest su ümber, mis kokku moodustavad galaktika ehk sinu enda. Sa oled iseenda elu ja taevas ja kuu ja tähed ja terve galaktika. Kas sa oled märganud, kui kuradima ilus see on? Pole olemas piisavalt sõnu, et seda kirjeldada ning kuidas peaks siis sinu kirjeldamiseks sõnu jätkuma? On võimatu kogu elu sõnadesse panna. Ma täiega tahaks kellegi hinge luuleldada ja südameniite põimida või et keegi minu hinge luuleldaks ja südameniite põimiks. Romanss on ilge, aga paratamatu ja mulle on see juba sisse juurdunud. Aga mitte see illulillu kommid ja roosikimp, ei, ma olen mingi segu old-fashionist ja post-modernistlikust romantikust, sest ma tahaks näiteks tänavavalgustuspostide all valssi tantsida, aga samas ma tahaks tuimalt rongi peale hüpata ja homsesse sõita. Ma ei tea kumb minus rohkem domineerib, aga kurat, armastus on armastust pole. 

kui ma oleksin tänavamuusik

istuksin igal ööl Raekoja platsil

ja teeksin duetti selle teise tüdrukuga

teate küll noh

selle Raekoja platsi tüdrukuga

aga ma ei ole tänavamuusik sest 

lauluoskus mul puudub ja 

kitarri jätsin vanematekoju

kui ma oleksin kirjanik 

istuksin mingis suitsuses baaris

viski ja sigar käeulatuses 

ja kirjutaksin sellest kuidas 

mu isa mu südame murdis 

aga ma ei ole kirjanik sest

sest keegi ei taha lugeda

magus-kurba imalust 

kui ma oleksin armastaja

siis ma istuksin igal pool

sina minu käeulatuses 

iga kell valmis üksteist luuleldama 

ja vaikuses valssi tantsima

aga ma ei ole armastaja 

sest armastus lahkus siit kohast juba ammu

ühe-otsa piletiga

Miks peaksid kõik sügist armastama

nii paljud räägivad, et sügis on masenduse ja melanhoolia aeg. mina nii ei arva. ma leian, et sügis on nagu uus algus. nagu kevad, kus lilled on võtnud varjukuju värviliste lehtedena. miski minus tärkab, kui ma näen neid esimese värvilisi lehti puude otsast imelise kergusega maa poole heljumas. minus tärkab armastus. armastus sügise vastu.

paljud näevad sügist kui suve ja talve vahepealset aega, kus miski pole õige. ei ole ei külm, ega soe, taevast sajab mingit möksi ning nagu ei oskaks vastavalt riietuda ka. vihm paistab olevat eestlase vaenlane. kuidas see ütlus oligi, et osad tunnetavad vihma, teised saavad lihtsalt märjaks. mina tunnetan vihma. selles lihtsalt on midagi rahustavat, kui sa saad istuda akna all ning jälgida õues tantsivaid vihmapiisku. võibolla on see tunne, et väljas on külm ja paha, aga sul on siin nii hea ja soe. seest kütab soojaks. nagu sinus oleks tillukene ahi peidus.

kurat, sügis on ju nii ilus! rämedalt ilus. sa mine korraks õue, jäta maha kõik nutitelefonid ja muu jama ja mine lihtsalt istu kusagil pingi peal või jaluta niisama. igalpool on värvidemäng, kuidas sa saad öelda, et see on kole? seisata ja jälgi, kuidas ükshaaval lehed alla pudenevad. on ju rahustav, eks? püromaanidele peaks sügis eriti meeltmööda olema, terve mets näib justkui oleks leekides.

sügis on ka pimeduse ja müstika ja kõige muu säänase aeg. veedad paar tundi õues ja enne, kui sa märgatagi jõuad on taevasina mustaks värvunud ning tänavalaternad põlema süttinud. nüüd on veel ilusam. pimeduses on midagi maagilist, sa ei saa seda maha salata. need, kes päevavalges välja ei kipu,siis mingu öösel. öö on maagia.

ja mida üldse sellest suvest nii väga armastatakse? kuskil olla ei saa, igalpool on palav. istu ja leemenda kusagil omaenda kehaaurude käes või lase kuldpruuniks praadida. ma ei näe selles miskit lõbu. ja üleüldse on eestlastel ju komme igal aastaajal vinguda, miski meile ei meeldi. küll on talvel lumine ja suvel vihmane, kevadel porine ja sügisel sombune. kurat, õppige armastama! sügis on imeline. 

milleks see kiire, mis kuhugi ei vii

Enne, kui lugema hakkate, pange see mängima. rangelt soovituslik

Tere, semukesed. Olen enda blogipidamise julmalt unarusse jätnud ning seda mitmel põhjusel: 1) mind ei koti 2) teisi ei koti 3) mul olid arvutijamad 4) mu elu ei ole nii põnev kui ma seda väidan olevat. Aga aastas korra peaks ikka mingi ülevaate tegema. Mitte, et teisi huvitaks vaid ikka sellepärast, et aasta hiljem lugeda ja naerda kui loll ma ikka eelmisel aastal olin. Ma teen seda koguaeg. Iga aasta tundub, et eelmisel aastal olin puhta idioot, aga seda jätkuvalt. Idiootsusest vist ei kasvatagi välja, aga hei, loota ju võib. (lootus on lollide lohutus AGA lootus sureb viimasena, check matt)

   Kes veel ei tea, siis nii uskumatu kui see ka pole, ma käin Tartu Ülikoolis. Mu ema peab seda ainsaks legitiimseks ülikooliks ja te võite ta uhkust ette kujutada kui ma talle ütlesin, et ma sisse sain. Kogu küla ja mingi kolm küla peale meid veel teavad, et mingi Carina kusagilt kollasest majast sai Tartu Ülikooli sisse. See suht suur asi. Me küla nii väike, et seda pole isegi kaardil, seega arvutage ise. Aga jah, õpin ajakirjandust ja kommunikatsiooni ja mul on kokku ~ 50 toredat kursavenda ja-õde, kes minus äärmiselt palju sümpaatsust tekitavad. Ma nimelt algul olin kabuhirmul a la "mis siis saab kui nad mind omaks ei võta" "kas see kleit ikka sobib v" "appi ma ei tea mitte midagi". Aga mida aeg edasi, seda rohkem ma mõistsin, et me keegi tegelikult väga täpselt ei tea, mida me teeme, aga me teeme seda ikkagi. Koos saame hakkama, koos jagame infot, koos joome, koos sööme, koos tarkust koju toome.  Mul alati semude tegemine rohkem aega võtnud kui teistel. Gümnaasiumis hakkasin alles 12. klassis kogu klassiga nii suhtlema, et end vabalt tundsin. Seega võite ette kujutada kui keeruline mul ülikoolis on. Võõras linn, võõrad inimesed ja oi kui palju vastutust. Mul ausaltöeldes juba praegu on kerged kahtlused, et kas ma ikka õige ala valisin ja mida kuradit ma siin üldse teen. Aga nii palju kui ma aru olen saanud, siis esimene aasta pidid kõik nii tundma, seega see on normaalne? Jah? Okei. Siis on hästi. Kui esimese aasta elan üle, siis elan vast teise ja kolmanda ka. Ja ehk saab isegi magistratuuri sisse? I mean, kes teab. Äkki töötan ma selleks ajaks kusagil kohvikus ja pean kodus ikka veel sedasama blogi ja pole juba kaks aastat ülikoolis käinud. Aga äkki olengi ma nii õnnelikum. Keegi ju ei tea seda, mina ammugi mitte.

   Muideks, mu luuleblogiga läheb julmalt hästi! Ma poleks elus arvanud, et kedagi üldse kotib, mis mul öelda on, aga paistab, et ma eksisin. Ühe aastakesega on mu lugejaskond ikka suuresti kasvanud ja ma ei saaks uhkem olla. See ongi mul hetkel ainuke asi, mis mingil määral rahu pakub. Endast välja kirjutamine on kõige vabastavam tunne ja see kergusehetk on päris kaif. Nagu pilves oleks. Konstantselt. Appi, I matter! Vaata, minu silmis tähendab see seda, et ma nagu oleksin olemas. See tekitab tunde..nagu ma oleksin keegi.

Nautige sügist. Sügis on parim. Armastage!

   

Mõttetut armastusluulet ka

Ära ütle, et mind armastad

ära ütle, et mind armastad
kuni sa pole mind näinud esmaspäeva hommikul
enne esimest tassi kohvi
sa pead teadma, ma pole mitte hommikuinimene
pole ma ka lõunainimene
ma elan õhtus ja öö on mu aeg
aga see ei takista mul hommikul vara tõusmast
ja sulle pannkooke tegemast
loodan, et sulle meeldib mustsõstramoos
ilmselt olen ise selle teinud

ära ütle, et mind armastad
kuni sa pole mind näinud nurka maha surutuna
hingeldades ja pisaratest pimestatuna
sa pead teadma, see pole mitte harv juhus
kui mind miski jalust lööb
ma olen emotsionaalne käkerdis ja kibestunud hing
aga see ei takista mul küsimast,
kuidas läks su päev, sest üksteise mured
me võtame kahepeale kanda

ära ütle, et mind armastad
kuni sa pole valmis võtma mu kätt nende ees
kes me käsi lahti sikutada proovivad
sa pead teadma, ma kipun lahkuma
kui asi kisub raskeks, sest ma parem
teen ise endale haiget, kui lasen teistel seda teha
seepärast loodan ma, et oskad sikutada siis
kui mu haare su käes nõrgeneb

ära ütle, et mind armastad
kuni sa pole tunnistanud mu iseseisvust
kannatamatust ning veidi jäärapäisust
sa pead teadma, ma ei jäta tihti jonni
ning teen kõike ikka ise, omamoodi
ning isegi kui ma seda ei tunnista, siis tea
ma vajan sind, sest sina oledki ju
mu tugi, mu lüli, mu siht ja mu sammas.

pildikesi ka appikene