..hea. Ma saan kasvõi trepil istuda ja linde kuulata ning mõelda, et korraks on kõik hästi. Mul ei ole kohustusi ootamas ega muresid kusagil selja taga. Kõik on sulnis ja kell ei tiksu. Kodu on ainuke koht, kus paigalseis võib tähendada midagi head. Elus ei tahaks paigal seista, aga kodus võiks küll aeg korraks pausi teha ja lihtsalt mittekuhugi liikuda.
Siin ei ole taevas koguaeg sinine. Mõnikord ei tahaks päike nagu ära loojudagi, teinekord on kolm päeva maja katust katmas tumehallid vihmapilved. Kivise teeraja lõpus on aastaid näinud õueuks ja kulunud trepp, kus suvehommikud kõige armsamad on. Kõik on kuidagi kulunud ja väsinud, aga ma tean, et elu on siin olemas. See on ebatäiuslik ja natukene räsitud, aga see ongi kodu. Mu kodu silmad on nii palju näinud ja ta on mind alati avasüli ootamas. Sellel majal on nii palju rääkida. Tuleb vaid kuulata.
No comments:
Post a Comment