Kõik aina kirjutavad uus postitusi oma blogidesse ja ma avastasin, et pole seda juba 3 kuud teinud. Võib olla piirab mind asjaolu, et mu elu on segadus, mis ei vääri trükkimist. Ei tea isegi. Aga ausalt, mul ei ole hetkel mitte midagi paremat teha. Päris tõsiselt kohe.

Istun hetkel mehe pool ja ootan teda töölt koju. Ma kõlan umbes nagu 50ndate meeleheitel koduperenaine, kelle kogu elu koosnebki koristamisest, söögi tegemisest ja mehe armastamisest. Vahel luuletan ka ja otsin jätkuvalt tööd, aga see on pretty much kogu mu elu hetkel. Päris masendav, eks. Kuigi on patt kurta, sest mul on rohkem vedanud kui mõnel teisel. Mul on kodu(d) (loe: vanematekodu, Tartu korter, kust ma kohe välja kolin ja mehe kodu, kus ma enamus oma ajast veedan, niiet ehk on mul isegi kolmekordselt vedanud), mul on tervis ja mul on sõbrad ja ehk ongi see hetkel piisav.

Tegelikult, ega ikka ei ole küll. Jäärale kohaselt tahan ma kaugele jõuda ja edasi pürgida ja kohapeal istudes ma seda ei saavuta. Siin on aga keeruline koht. Kuhu jõuda? Mis alal jõuda? Mida üldse teha? Olen 20-aastane ja ei tea ikka veel, mida ülejäänud elu teha tahaks. Jaja, kujutan juba vanemaid ja targemaid ütlemas "sa oled nii noor, küll sul on aega mõelda" aga ei, ei ei ei. Kasutult ja teadmatuses istuda on niivõrd hullem ja ma ei jõua ära oodata päeva, mil ma lõpuks avastan, mille kuradi pärast ma siin üldse olen. Mis on minu kutsumus ja mõte siin ühiskonnas. Ma nii tahaksin erinevaid asju teha, aga samas ka midagi stabiilset. Tahaksin luua ja olla looja, aga samas ka pädev. Tahaksin elada rahulikult ja minimalistlikult, aga samas ka suurejooneliselt ning meeldejäävalt. Tüüpilised risteed elus: kuhu poole astuda. Nii ma edasi kulgen, sihitult ja tuulega, sinna kuhu lendan, sinna jään. Ilmselt mitte kauaks. Püsivust mul väga ei ole. Aga võiks ju. Ehk aeg õpetab elama.

Kooli lähen ma muidugi edasi sügisel. Ajakirjandus küll minujaoks ei olnud, kuid usun, et ehk on kusagil see õige ala ka mulle loodud. Suveni on veel aega mõelda, mida õppida ja kus. Igast soovitused on tere tulnud, kes teab, mis mulle just sobiks, siis palun laske tulla. Õpetage mind. Jagage näpunäiteid. Võtan kõik hea meelega vastu, sest nagu näha, siis oma peaga otsustamine pole mul siiani väga hästi välja tulnud.

Olgugi, et mul pole ei tööd, kooli ega sihti elus, pean ma ennast ikkagi õnnelikuks inimeseks. Alati võib hullem olla ja sellised takistusted nagu "vale ala valik" ei tohiks kunagi ees seista. "If you're going through hell, keep going", eks?

Chin up, babes.

luulet ka natukene nagu ikka.

armastada hajameelselt on 
hommikuti enne lahkuminekut
kolme suudluse asemel 
seitse anda
tänaval kus kõik meid näevad
ja me neid 
tähelegi ei pane

armastada hajameelselt on
unustada kinni panna koduuks
sest me olime 
liialt ametis
üksteise riideid seljast koorimas

armastada hajameelselt on 
unustada tagasi helistada emale
sest kellegi põletav käsi mu peos
oli liialt soojaandev
et sellest lahti lasta

armastada hajameelselt on 
unustada hetkeks
kasvõi sekundikski
kõik muu jama me ümber 
ja olla kahekesi 
üks paras kaos