milleks see kiire, mis kuhugi ei vii

Enne, kui lugema hakkate, pange see mängima. rangelt soovituslik

Tere, semukesed. Olen enda blogipidamise julmalt unarusse jätnud ning seda mitmel põhjusel: 1) mind ei koti 2) teisi ei koti 3) mul olid arvutijamad 4) mu elu ei ole nii põnev kui ma seda väidan olevat. Aga aastas korra peaks ikka mingi ülevaate tegema. Mitte, et teisi huvitaks vaid ikka sellepärast, et aasta hiljem lugeda ja naerda kui loll ma ikka eelmisel aastal olin. Ma teen seda koguaeg. Iga aasta tundub, et eelmisel aastal olin puhta idioot, aga seda jätkuvalt. Idiootsusest vist ei kasvatagi välja, aga hei, loota ju võib. (lootus on lollide lohutus AGA lootus sureb viimasena, check matt)

   Kes veel ei tea, siis nii uskumatu kui see ka pole, ma käin Tartu Ülikoolis. Mu ema peab seda ainsaks legitiimseks ülikooliks ja te võite ta uhkust ette kujutada kui ma talle ütlesin, et ma sisse sain. Kogu küla ja mingi kolm küla peale meid veel teavad, et mingi Carina kusagilt kollasest majast sai Tartu Ülikooli sisse. See suht suur asi. Me küla nii väike, et seda pole isegi kaardil, seega arvutage ise. Aga jah, õpin ajakirjandust ja kommunikatsiooni ja mul on kokku ~ 50 toredat kursavenda ja-õde, kes minus äärmiselt palju sümpaatsust tekitavad. Ma nimelt algul olin kabuhirmul a la "mis siis saab kui nad mind omaks ei võta" "kas see kleit ikka sobib v" "appi ma ei tea mitte midagi". Aga mida aeg edasi, seda rohkem ma mõistsin, et me keegi tegelikult väga täpselt ei tea, mida me teeme, aga me teeme seda ikkagi. Koos saame hakkama, koos jagame infot, koos joome, koos sööme, koos tarkust koju toome.  Mul alati semude tegemine rohkem aega võtnud kui teistel. Gümnaasiumis hakkasin alles 12. klassis kogu klassiga nii suhtlema, et end vabalt tundsin. Seega võite ette kujutada kui keeruline mul ülikoolis on. Võõras linn, võõrad inimesed ja oi kui palju vastutust. Mul ausaltöeldes juba praegu on kerged kahtlused, et kas ma ikka õige ala valisin ja mida kuradit ma siin üldse teen. Aga nii palju kui ma aru olen saanud, siis esimene aasta pidid kõik nii tundma, seega see on normaalne? Jah? Okei. Siis on hästi. Kui esimese aasta elan üle, siis elan vast teise ja kolmanda ka. Ja ehk saab isegi magistratuuri sisse? I mean, kes teab. Äkki töötan ma selleks ajaks kusagil kohvikus ja pean kodus ikka veel sedasama blogi ja pole juba kaks aastat ülikoolis käinud. Aga äkki olengi ma nii õnnelikum. Keegi ju ei tea seda, mina ammugi mitte.

   Muideks, mu luuleblogiga läheb julmalt hästi! Ma poleks elus arvanud, et kedagi üldse kotib, mis mul öelda on, aga paistab, et ma eksisin. Ühe aastakesega on mu lugejaskond ikka suuresti kasvanud ja ma ei saaks uhkem olla. See ongi mul hetkel ainuke asi, mis mingil määral rahu pakub. Endast välja kirjutamine on kõige vabastavam tunne ja see kergusehetk on päris kaif. Nagu pilves oleks. Konstantselt. Appi, I matter! Vaata, minu silmis tähendab see seda, et ma nagu oleksin olemas. See tekitab tunde..nagu ma oleksin keegi.

Nautige sügist. Sügis on parim. Armastage!

   

Mõttetut armastusluulet ka

Ära ütle, et mind armastad

ära ütle, et mind armastad
kuni sa pole mind näinud esmaspäeva hommikul
enne esimest tassi kohvi
sa pead teadma, ma pole mitte hommikuinimene
pole ma ka lõunainimene
ma elan õhtus ja öö on mu aeg
aga see ei takista mul hommikul vara tõusmast
ja sulle pannkooke tegemast
loodan, et sulle meeldib mustsõstramoos
ilmselt olen ise selle teinud

ära ütle, et mind armastad
kuni sa pole mind näinud nurka maha surutuna
hingeldades ja pisaratest pimestatuna
sa pead teadma, see pole mitte harv juhus
kui mind miski jalust lööb
ma olen emotsionaalne käkerdis ja kibestunud hing
aga see ei takista mul küsimast,
kuidas läks su päev, sest üksteise mured
me võtame kahepeale kanda

ära ütle, et mind armastad
kuni sa pole valmis võtma mu kätt nende ees
kes me käsi lahti sikutada proovivad
sa pead teadma, ma kipun lahkuma
kui asi kisub raskeks, sest ma parem
teen ise endale haiget, kui lasen teistel seda teha
seepärast loodan ma, et oskad sikutada siis
kui mu haare su käes nõrgeneb

ära ütle, et mind armastad
kuni sa pole tunnistanud mu iseseisvust
kannatamatust ning veidi jäärapäisust
sa pead teadma, ma ei jäta tihti jonni
ning teen kõike ikka ise, omamoodi
ning isegi kui ma seda ei tunnista, siis tea
ma vajan sind, sest sina oledki ju
mu tugi, mu lüli, mu siht ja mu sammas.

pildikesi ka appikene