IMAL JA RÕVE ÄRA LOE

Liialt tihti saan ma motivatsiooni, inspiratsiooni ja ilmutusi ent liialt harva suudan ma end tõsiselt kätte võtta ja kirja panna see, mis mu peas tegelikult kuhjunud on. Üks viis, lause või sõna võib kutsuda esile tunnetepuhangu ja miljon hüva ideed, kuid ma siiani ei suuda mõista,  miks ma midagi ette ei võta. Nii palju jääb ütlemata ja sõrmed kihelevad, lausa kipitavad kannatamatusest haarata paberi ja sulepea järele ning midagi kokku maalida. Ma hoian end väga tagasi. Ka praegu. Ma pole vist ilmselt suure tõenäosusega väga lihtne inimene, ent sellest hoolimata meeldivad mulle lihtsad asjad nagu näiteks öine uduloor või potis kasvav piparmünt. Kogu elu on poeesia. Kogu minu elu on poeesia, sest poeesia on ka kõik halb ja kole ja painav. Elu nagu tähistaevas: koosneb erinevatest elementidest ja aspektidest ja tähtedest su ümber, mis kokku moodustavad galaktika ehk sinu enda. Sa oled iseenda elu ja taevas ja kuu ja tähed ja terve galaktika. Kas sa oled märganud, kui kuradima ilus see on? Pole olemas piisavalt sõnu, et seda kirjeldada ning kuidas peaks siis sinu kirjeldamiseks sõnu jätkuma? On võimatu kogu elu sõnadesse panna. Ma täiega tahaks kellegi hinge luuleldada ja südameniite põimida või et keegi minu hinge luuleldaks ja südameniite põimiks. Romanss on ilge, aga paratamatu ja mulle on see juba sisse juurdunud. Aga mitte see illulillu kommid ja roosikimp, ei, ma olen mingi segu old-fashionist ja post-modernistlikust romantikust, sest ma tahaks näiteks tänavavalgustuspostide all valssi tantsida, aga samas ma tahaks tuimalt rongi peale hüpata ja homsesse sõita. Ma ei tea kumb minus rohkem domineerib, aga kurat, armastus on armastust pole. 

kui ma oleksin tänavamuusik

istuksin igal ööl Raekoja platsil

ja teeksin duetti selle teise tüdrukuga

teate küll noh

selle Raekoja platsi tüdrukuga

aga ma ei ole tänavamuusik sest 

lauluoskus mul puudub ja 

kitarri jätsin vanematekoju

kui ma oleksin kirjanik 

istuksin mingis suitsuses baaris

viski ja sigar käeulatuses 

ja kirjutaksin sellest kuidas 

mu isa mu südame murdis 

aga ma ei ole kirjanik sest

sest keegi ei taha lugeda

magus-kurba imalust 

kui ma oleksin armastaja

siis ma istuksin igal pool

sina minu käeulatuses 

iga kell valmis üksteist luuleldama 

ja vaikuses valssi tantsima

aga ma ei ole armastaja 

sest armastus lahkus siit kohast juba ammu

ühe-otsa piletiga