37 minutit.

37 minutit. just nii kaua võttis aega kodust rongijaama minek. ma otsustasin seekord jala minna, olgugi, et seljakott oli üpris raske ja poole teest vaagusin hinge. ma kõndisin läbi metsa. see mets on mulle juba lapsest saati meeldinud. nii vaga ja vaikne ent samas müstiline ja tume, sume. selles metsas kõndides oli mul alati tunne nagu keegi jälgiks mind puude tagant. see võib tunduda veider, aga ma nautisin seda. mulle meeldis teadmine, et keegi kusagil jälgib seda, kuidas ma vaikselt puule nõjatudes hinge tõmban või suitsupakist järgmise sigareti tõmban. see tekitas minus alati elevust ja ausaltöeldes ma ootasin, et vaatleja põõsa tagant välja kargaks ja enda olemasolu mulle kindlaks teeks. ma tahtsin näha, mis saab. ma ei kartnud, ma olin lausa elevil teada saama, mis edasi juhtub. äkki ta ründab mind. aga äkki võtab mu käest ja vaatab sügavalt silma ja viib mind elu parimale seiklusele. mõlemad tundusid ahvatlevad. mõlemad paneksid mind tundma. midagigi.

   ma olin pool teest ära kõndinud. taevas hakkas pilve tõmbuma ja mul ei olnud vihmavarju kaasas. tõmbasin kapuutsi üle pea ja tammusin edasi. jälle see tunne. jälle keegi jälgis mind. ma tundsin, kuidas kananahk mu ihule tekkis. seekord, ehk seekord ta tuleb. tal on 12 minutit aega ennast paljastada. aeglustasin oma sammu. andsin talle märku, et nüüd on aeg. nüüd võid välja tulla. ma olen siin ja sina oled ka. kurat, miks ta ei näita end? igakord. iga kuradima kord. või äkki.

või äkki ma olen lihtsalt peast soe? äkki ma otsin vabandusi. väljapääsu. ja kui aus olla, siis praegusel hetkel lepiks ma kõigega, et mitte tagasi minna sinna kolkasse. ma ei ütle, et tahaksin surra, aga hei, mis juhtub, see juhtub eks?

   4 minutit oli aega. andsin alla ja kiirendasin enda sammu. see on mu kujutlusvõime vili, ma tean seda. see pole harv juhus, kui ma enda peas mingeid stsenaariume välja mõtlen. näiteks vahel kujutan ma ette, kuidas ma enda sõpradega tülli lähen ja ma nad bussi alla lükkan. ma ei taha seda teha, aga need mõtted tulevad iseenesest. ma ei saa ju olla ainukene, kes nii mõtleb. sisendan endale, et ma ei ole halb inimene. mõtteid ei saa keelata.

3 minutit oli jäänud. ma nägin juba metsapiiri ja taamal paistmas rongijaama. see kuradima rongijaam. ma kunagi nautisin hullult rongisõite. bussisõite ka. no üleüldse meeldis ringi sõita. linnas tiirutada ja rongis uimaselt aknast välja vaadates puid lugeda. nüüd olid teised ajad. kõik oli muutunud. ma olen hakanud ronge jälestama. need lollid vagunid ja vastikud piletimüüjad oma totaka irvega. ükskord ma teesklesin magamist, et näha, kas nad äratavad mind ja paluvad piletit osta. nad ei äratanud. tolgused.

1 minut oli jäänud. võtsin kapuutsi peast ja avasin sigaretipaki, et teha veel viimane suits. viimane suits enne seda kõike. ma tõmbasin mõnuga ja puhusin selle taevasse vaadates välja. päike siras. pilved olid läinud. korraks oli kõik nii ilus. ma oleksin võinud sealsamas surra ja see oleks olnud nii siiras. nõnda ilus.

viskasin suitsu maha ja sügavalt sissehingates hakkasin taas raudteejaama poole sammuma. järsku pani keegi oma käe mu õlale.

to be continued..