Ma ei tea, kuidas seda postitust alustada. Ma ei oska midagi öelda. Ma tahaks Green Day'st rääkida. Aga ma ei leia sõnu. Green Day oli mu esimene suur kontsert ja ma ei saaks sellega rohkem rahul olla. See oli võimas. See oli reaalselt üks parimaid õhtuid mu elus. Ja ma ei suudakski rohkemat paluda. Ja need inimesed, kes seal kõik olid, oeh, nii armsad olete.

Ma muidu alustasin enda teekonda Jõhvist kell 11 hommikul, koos klassiõe Marisega. Sõitsime selles megapalavas bussis oma 3 tundi. Ma teadsin, et Triinu mulle bussikas vastu tuleb, aga mida ma EI teadnud, oli see, et kes seal veel on. Anyway, seal oli oma mdea 10 inimest maybe? Ja ma sain sellise šoki, kui ma bussist maha läksin. Mulle ei öeldud Carina vaid et Tädi Maali saabus. Täiesti metsas, mis hullud. Ja sellise kambaga mööda linna ja Solarist käia oli ikka hullumeelne! Ma pole varem sellises seltskonnas olnud. Ja kusagil oli mingi kanalisatsiooni uputus, kus me täiesti jõhkralt läbi astusime. Mingi mees karjus meile, et "ÄRGE MINGE SEALT LÄBI, SEAL ON SAVISAARE SITAJUNNID!" Aga kuidagi pidime ju Green Day'le saama ja meil oli ausalt üsna pohlad. It's rock 'n' roll, baby! Ja muidu nägin oma beebid ka kõik ära ja sain uusi tutvusi ja lihtsalt, ah. Te ei kujuta ette, kui õnnelik ma sellel päeval olin. Ma ei suudaks midagi rohkemat paluda. 

Ja Green Day oli lihtsalt võrratu. Ma kõik need 2 ja pool tundi viskasin näppu ja kargasin ja laulsin nii nagu homset päeva ei tuleks.  Ja Billie oli täiesti hingega asja sees. Kohe näha, et ta armastab seda, mida teeb. Peaks ütlema, et kontserdi parim osa oli see, kus ta Boulevard of Broken Dreams'i lauldi ja KOGU ma kordan KOGU laululava seda kaasa laulis ja käsi hõljutas ja kuulsin, et oldi ka tšäkse õhus hoitud ja see hetk, kus Billie laval põlvili langes ja südamest tänas.. Pole sõnu. Siiamaani tulevad külmavärinad. Ma siiani ei saa sellest üle. Ja Billie võttis rahva seast mingi suvalise poisi, kes claimis, et oskab kitarri mängida ja ta sai lavale nendega kitarri mängima ja pärast BILLIE ANDIS. TALLE. ENDA. KITARRI. PÄRISEKS. NAGU MIDA KURADIT?!?!! Kuidas saab üks inimene nii õnnelik olla. Ma valasin verepisaraid Anuga lihtsalt. 

Enne GD'd olid kaks soojendajat Billy Talent ja Blinking Lights ja oh my nad olid niii head. Mul polnud õrna aimugi. Ma teadsin, et Billy on hea, aga et NII hea?! Damn. 

Aga peaks mainima, et lõpp kergelt disappointis mind. Ma arvasin, et nad tulevad veelkord lavale. Aga kui ma mõistsin, et ei tulegi enam, siis ma mingi lihtsalt seisin seal, et mis nüüd? Mis ma nüüd oma eluga teen. See on nagu hea raamatu lõpetamine. A concert hangover. Sellest ei saagi nii kergelt üle, kui see sind niivõrd mõjutanud on.

Kõik on nii hea hetkel.

Pilte, mis ma elu24'st leidsin. Et te kadedad oleksite ja et teised kohalolijad jälle feelse tunneksid.