22.06.2013 Kauksi campingu trepil

Hei armsad.

Igatahes. Ma istun praegu Kauksis enda campingu trepil läpakaga ja mõtlen mida teha. Tunnen korraga kurbust ja rõõmu. Kadedust ja viha. Kui te ikka veel imestate, miks ma Kauksis olen, siis võite mind õnnitleda, sest ma sain siia suveks töö. Algul pidin baaridaam olema, aga kuna see on purjus mehi alati täis ja minusugune allameetrimees neile vastu ei saa, siis otsustasin kööki tööle minna. Ma ei kurda, ma olen rahul. Mulle meeldib rahus omaette tööd teha ja see on nagu omaette perekond seal juba. Kõik on nii toredad ja võin öelda, et olen saanud juba 3 uut sõbrannat endale. Mis on tore. :)

Tegelikult kui halbadest asjadest mööda vaadata, siis võib elu vahel isegi ilusana näida. Igas pilves on päikesekiir. 

Aga.

Ma ei saa üle sellest halvast mõttest, mis mind juba peaaegu kuu aega painab. Ma pole sellest eriti kellelegi rääkinud. Ma pole eriline jagaja ja ma ei taha, et teised mu muresid kuulama peaksid. Eks see olukord teeb ikka kurvaks, aga ma ei saa sinna midagi parata. Ju ma olen ise selles süüdi. Olengi süüdi. Ilmselt. Võibolla. Ah.. ma ei tea. Ja ma ei taha sellest niigi üle pika-pika aja ilmuvast postitusest mingit masendavad kirjateksti teha. Ma tahaks ikka midagi positiivset kirjutada, saate aru? Ma ei kujuta isegi ette, paljud seda loevad. Paljud üldse hoolivad. 

Ma olen 18 ja ma räägin nagu 12-aastane armuvalus reidiplix. Mis ei ole okei. Aga teie, te peaksite just olema need, kes mõistavad. Minuvanused. Enam-vähem. Nagu, mul lihtsalt vaja, et keegi kuulaks vahel. 

Võin julgelt öelda, et olen praktiliselt 2 kalleimast inimesest enda elus ilma.

See tapab. 

AGA armsad kallid paid ma ei taha, et teie kurvad oleksite, sest kogu suvi on alles ees ja võtke sellest kõik, mis võtta annab. Reaalselt. See saab otsa ennegi, kui aru saate.

Carina.