Oeh.

Kodus. 

kell 20.06

Hey there.

Ma siin niisama, püüan end kokku võtta ja paar sõna kirja panna. Oh, the agony. Ma armastan kirjutamist, aga ma ei kujuta ette, miks ma seda nii harva teen. Uskuge või mitte, aga ma olen kaalunud edasi ajakirjandust õppima minna. Tegelikult, mul ongi umbes 10 mõtet peas, et mida ma peale gümnaasiumi lõpetamist teha võiks, kelleks saada võiks. Ma olen mõelnud ajakirjandust, näitekunsti, lihtsalt kunsti, kirjandust/inglise keelt, psühholoogiat, veterinaariat ja mida iganes veel. Ja mul on aasta aega mõelda. A A S T A  A E G A. Ma tean, et te arvate, et seda on küllaga, aga ei. See läheb kiiremini, kui arvata võiks. Ja ma kardan. Ma tõsiselt kardan, et äkki ma ei vali seda õiget ala. Äkki ma ei saa kuhugi sisse. Äkki mu eksamitulemused tulevad nii halvad, et võimalus, et ma kuhugi sisse saaks oleks väga limineeritud. Vau, ma kardan vist paljusid asju, eks?

Mul pole õrna aimugi, mida oma eluga peale hakata. Ja ma kohutavalt kadestan neid inimesi, kellel on. *tõuseb püsti ja hakkab aeglaselt aplodeerima* 

Aga ärgem olgem glass-half-empty, olgem glass-half-full. Mul on aasta aega mõelda! See on 365 päeva, 8670 tundi mõtlemiseks. 

Aga

olgem ausad

8669 sellest läheb blogimise peale.

Woops?

Hehehehe. Kui mind kuhugi ei võeta, siis hakkan settekaevu sultaniks. 

Olge paid!

Carina.