Tere jälle, üle pika aja. Peaks tegelikult kohe ära mainima, et mitte midagi huvitavat vahepeal juhtunud ei ole. Igav elu nagu ikka. Kool ja kodu ja kodu ja kool. Mis seal ikka, nii ta ju olema vist peabki. Kusjuures, sellest ajast, kui ma nüüd koolis olen käima hakanud peale suve, pole ma nii väsinud ealeski olnud. Koolist koju tulen, siis ainuke asi, mida teha tahaks on magamine. Päeva ajal. Usute? Terve suvi polnud mul siukest und, kui seda on praegu. Ja koguaeg veel. Koolis see ajude ragistamine vist võtab täitsa läbi, ma vaatan.
Suht sitt on olla viimasel ajal. Ma ei tea, mingid mõttetused on igalpool ja kõik tundub mõttetu ja idiootsust täis, ma ei naerata enam nii palju, olen hakanud jälle mase laule kuulama, enesetunne on all, enesekindlus veel rohkem. Laisaks olen jäänud. Tüdinud olen. Ma ei viitsi enam. Ma ei jaksa ka. persse kah.

Why give up? Why give in?
It's not enough, it never is.
So I will go on until the end.
We've become desolate
It's not enough, it never is
but I will go on until the end.