Sügis.

Kastemärga hommikuid pole tükil ajal näinud,

juba ammu pole sooja õhku ja päikest nõnda palavat.

See tunne soojast suvest on ammu mööda läinud,

näen inimesi seda kurvalt eemal taga halavat.

Nii vaikselt, nõnda hellalt katab härmatis mu tagahoovi,

kõik põllud, metsad, õu ja katus-nad juba külmast valged.

Ükskõik, kui palju suve ma tagasi ka sooviks,

ei täitu see ja minu käedki on juba külmast kanged.

Kõik puude oksadki on juba ammuilma raagus,

kõik lehed maas ning rohelust pole kuu või kaks ma näinud.

Juba langebki see lumi, korraks eemale ma taandun,

hingan karget õhku ning tean-sügis ära on läinud.

(Luuleõhtud, by myself)