Oeh, homme siis algab kõigi poolt nii vihatud, kui ka armastatud kool. Mis ma oskan öelda. Well, ma siin mõtlen, et "Jessss, uus algus, uus kool, uued inimesed, kõik läheb hästi, ma olen tubli, ma saan hakkama!" And then again, miski mu sees karjub mulle otse näkku, et midagi on nagu valesti. Kas sa on seoses uue kooliga, ma ei tea, kuid tean ma seda, et miski mind seal ees ootab ning kas see on hea või halb, seda võin ma ainult ette kujutada.
Igatahes, sees on kuidagi imelik olla. Kuidagi..tühi. Ei, mul ei ole kõht tühi, vaid ma olen seest tühi. Nagu kapipeale jäetud portselannukk. Okei, võibolla mingi plastiknukk. On see siis normaalne, et ma nii tunnen? Millegipärast ma arvan, et ei ole. Kuigi ma sisendan endale kohuaeg, et mul on kõik olemas, ma ei vaja midagi, siis tunnen ma koguaeg, et ma valetan endale. Ma v a l e t a n . Miski on puudu. Miski, mis täiendaks mind, mitte ei muudaks mind. Miski, mis muudaks mu tumedad ja üksikud õhtud valgeks ja säravaks. Miski, mis oleks ainult minu. Oeh.
Aga hei, mis ma ikka siin mõttetusi räägin. Ma räägin parem midagi väga .. magusat. Litterally. Igatahes, eile ja täna tegime meie emaga moosi. Õunamoosi, täpsustades. Aega see võttis, aga asja sai. Juba õunte koorimine võttis oma 3 tundi aega, kuid resultaadiga võib vägagi rahule jääda. Ma võin isegi öelda, et ma pole veel nii head õunamoosi maitsta saanud, kui see, mille meie valmistasime. Ausõna. If you try it, you'll love it.
BTW, Nautige viimast õhtut enne kooli! :)
No comments:
Post a Comment