Friday, April 22, 2011

Because it’s the only thing that You can’t forbit me.

Nii. Ärkasin täna täiesti puhanuna, mitte mingit väsimust polnud peal, ma olin rahulik ja olla oli hea. Ei pidanudki äratust kümme korda edasi lükkama. Mõnus kohv ja röstsai moosiga-parim hommikusöök, mida eales võiks paluda. Kohvi puudumist mina ei aktsepteeri. Kui pole üht, siis teist ma ka ei taha. Nii lihtne see ongi. Kooli läksin rõõmsa meelega ja hea tujuga. Siiiiiiiis alglas Ajalugu. Rõõmus meel kadunud. Kontrolltöö. Arvatavasti ei läinud mul just kõige paremini. Awsome. Järgmine. Inglise keel-enda tehtud dialoog oli pähe õppida, nagu ma mäletaks. Seega ma improviseerisin, sain kiita ka veel selle eest. Hah. Järgmine. Matemaatika. Täna oli niii „lõbus“ tund. Õpetaja jagas lahkesti ülesandeid, aga mitte vihikusse. Ei, kus sa sellega, ikka ise pidime meisterdama, koonuseid, silindreid, kerasid. Haha..kerasid. Ma juba esimesest klassist saati vihkasin selliseid asju. Ma pigem arvutaks, liidaks-lahutaks-korrutaks-jagaks-siinus-koonsinus terve tund, midaiganes, aga MITTE seda. Kõik see otsade liimimine ja mõõtmine ja kui sa oled palju-palju vaeva näinud ja kõik untsu läheb, siis ajab ikka närvi küll. Õpetajat ma ei süüdista. Iseenesest ülesanne oli hea ja kasulik, aga mulle sellised asjad ei meeldi. Ja mu pinginaabrile, Kaidile, veel vähem. Nii me põrnitasime ja naersime vaheldumisi terve tunni. Üõrnitasime, sest em ei osanud. Naersime, sest see oli nii naljakas, et me ei osanud. Loogiline?
  Aga nüüd olen kodus ja olen rahul, sest homme saab magada, Suur Reede ju. Laupäev ja pühapäev ka ees. Hea.  Peaks varsti jooksma minema veel, saab pea selgeks.
Olgu, olge mõnusad, pakaa! : ) 

No comments:

Post a Comment