Kuidas seda nüüd seletada. Ma olen inimesi täis ruumis, külg külje all ent ma siiski tunnen end üksikuna. Selline tunne, nagu keegi ei saa sust aru. Nagu oled üksi siin maailmas. Great, nüüd ma räägin nagu pubekas juba. Aga ma ei saa sinna midagi parata, tunne on selline ja ära ka ei lähe, raisk! Ükskõiksus kõige vastu on hakanud jälle välja lööma. Ma radikaalselt keeldun kodutöid tegema. Ma ei tea mis minust on saanud. Nagu oleksin 12 jälle! Mis toimub? Miski ei tõmba enam. Sport on viimasel ajal olnud see, mis mind rahuldab. Tõsiselt. Jooksmine teeb pea selgeks ning selge peaga on hea tuppa tagasi tulla.
Homme on ka nõme. Peaks nagu lühendatud tööpäev olema. Igaaasta enne suut reedet on olnud ja nüüd järsku pole? Awsome. Mine sa sinna kehalisse jooskam peale päeva lõppu, kui juba keemias magama jääd. Viimasel ajal on niii uni koguaeg, silmad lihtsalt vajuvad kinni. Nagu täna, loengu ajal. Hodsin kätega silmi lahti, et mitte magama jääda. Päris lahe siis!
Aga jah, ma vist pean minema , Ajalugu kutsub. Sõna otseses mõttes. Ma pean ajaloo töö homme järgi vastama, kuna vahepeal toredalt haige olin ;)
tsauki ! : )
No comments:
Post a Comment