Iiris

Iiris istub ruudukujulise meetrise läbimõõduga võdiseva laua taga. Lauda kaunistavad nõukaaegsed kulumisjälgedega auklikud vaktstud ning kolm maasikakaunistustega sügavat plekk-kaussi. Laual on ka kuivanud leivajupp ning pooltühi piimakann, mis on täidetud kevadel saadud kasemahlaga. Iirise kõht korises juba kolmandat korda selle tunni jooksul. Väikevend polnud ikka veel poest tagasi tulnud ning tüdruk tundis, kuidas ta kannatus tasahaaval katkema hakkab. "Mis kurat tal nii kaua aega võtab?" Vandus plika omaette. Iiris muidu on 18-aastane. Tal on kolletavad kahused juuksed, mis on juba niivõrd ära pleegitatud, et ilmselt enam juuksuril päästa ei õnnestuks. Mitte, et ta endale juuksurit üldse lubada saaks. Iirise silmaaluseid kaunistavad mustad konstantsed sõõrid ning mahahõõrutud odav meik. Huuled on katkised ning kaetud kuivanud verega. Iiris närib tihti oma huuli, kui ta närvitsema kipub. Selga on visatud ebamääraselt ning lohakalt kinniseotud, justkui oleks tal voodist tõusmisega kiire olnud, koitanud helesinine hommikumantel. Kell lõi 12 päeval. Vend on tund aega ära olnud. Iiris on juba 45 minutit liikumatult köögilaua taga istunud, venda oodanud, huuli närinud. Ta vend Mattias läks poodi, sööki tooma. Iiris ja Mattias elavad kahekesi enda vanaema vanas majas Rutiku külas. Maja asetseb keset metsa, kõigest muust eraldatuna. Ilmselt ongi see hea, sest Iiris ei taha väga, et teised teaksid, millistes tingimustes nad elavad. Ta ei taha üldse, et keegi teaks enam nende olemasolust. Kui tüdrukul oleks võimalus, siis suure tõenäosusega sooviks ta, et inimesed teda surnuks peaksid. Mitte, et ta surnud olla tahaks vaid lihtsalt, et ta kaoks teiste radarilt ning temast ei räägitaks. See on Iirise südamesopis juba aastaid pesitsenud salasoov, mis päevast päeva end aina tugevamalt ilmutama on hakanud. Esikust kostus kolistamist. Mattias jooksis tuppa, näost leemendav ning punane. "Mis sul nii kaua aega võttis? Kurat, ma mõtlesin, et midagi juhtus juba!" Mattias vaikis. Ta võttis jalast saapad ning seljast vatijope. Jope alt kukkusid välja leib, juust, vorst ning pakk barbarissikomme. "Mis sa neist kommidest võtsid? Oleksid võinud ikka midagi kasulikumat võtta. Mida sa nende kommidega teed, ega need su kõhtu ju ei täida. Kurat, ma pole sulle ikka midagi õpetanud vist. Kas sa saad aru, me peame nendest elama hakkama, ma ei saa endale seda luksust lubada, et iga päev poest midagi näpata. Ükskord jääd sa vahele, kui selliseid lollusi edasi teed, kas kuuled mind?" Mattias ei öelnud taas sõnakestki. Iiris oli saatnud Mattiase külapoodi vargile, sest ta teadis, et kui alaealine vahele jääb ja eriti veel külapoes, siis on suurem tõenäosus, et temaga ei juhtu midagi halba. Iiris loomulikult ise ei saanud minna. Kui tema vahele jääks, läheks tüdruk vangi ning Mattias lastekodusse. Ja sellel ei lasknud Iiris juhtuda. Neil ei olnud enam kedagi, nad olid kahekesi ning pidid nüüd kokku hoidma rohkem kui kunagi varem.