Tere, olen sapioseksuaal.

kell 20.28

Köögis. Mina, vein ja tume kirsišokolaad

Paramore-I'm Into You kummitab juba pikemat aega

Mind on viimasel huvitama hakanud keerulised sõnad, nii inglise kui eesti keeles. Kui ma otsin internetist mingi sõna tähenduse, siis ma tihti avastan, et mulle meeldib rohkem see tähendus kui sõna ise. Või siiski mulle meeldib k u i d a s see sõna on lahti kirjutatud tähenduse abil. See on minujaoks äärmiselt paeluv ning ma ei oska seleta miks. Ma olen võlutud sellest, kuidas nad mu mõistuse pahviks löövad ning mind tõsiselt mõtlema panevad. Hiljuti avastasin sõna "sapioseksuaal". Tõlkes tähendab see umbes midagi sellist, et "Inimene, kes leiab intelligentsuse olevat kõige seksikamaks loomuomaduseks." Ning ma hakkasin mõtlema, et äkki ma olen ka sapioseksuaal. I mean god damn, ma armastan, kui inimesed on targad. Ja mitte need ma-saan-ainult-viisi-targad vaid laia silmaringiga, need, kes oskavad sõnu ritta seada nii, et nende lausete voolavus mu pea ringi käima paneb. Ka mitte sellised targad, kes oma tarkusest kõiki teavitama peavad ning sellega üleolevalt ringi käivad. Mulle meeldib, kui inimese kirjeldus vastab vanasõnale "vaga vesi, sügav põhi." Kutsu mind imelikuks, aga ma leian et see on kordades ilusam omadus, kui sportlikkus või kitsa pluusi alt paistvad ülepunnitatud kõhulihased. 

Võibolla ma kujutan ette, aga minuarust on mu kirjutamisoskus muutunud aastatetagusega võrreldes ikka märkimisväärselt paremaks. Ainuke inimene (ma loodan), kes seda ei arva, on mu kirjanduse-eesti keele õpetaja. Ta keeldub mulle panemast kirjandi eest kõrgemat hinnet kui kolm. Ma ei oska enam isegi mõistatada, et mis talle ei meeldi. Ma loen uudiseid, ma tean, mis maailmas toimub, ma oskan kasutada komasid ja suuri tähti ning sõnu enam-vähem loetavalt ritta seada. Ma isegi olen parandanud oma sõnastust, kuid ei, tema jaoks pole see piisav. Ta ootab minult võimatut ning ma ei oska seda talle pakkuda. Ta hinnangud minu kirjandite üle panevad mind tõsiselt mõtlema, kas ajakirjandus ikka on see ala, mida ma õppima peaksin minema või on see vaid kauge unistus. Võibolla ma pole niivõrd hea kirjutaja kui ma olen luuletaja. Luuletused tulevad mul..iseenesest. Ma ei pea nendele eriti isegi mõtlema, kui juba sõnad reas on. See on alati nii olnud. Ma lihtsalt tahaksin, et ma oskaks samamoodi kirjandeid kirjutada. Mulle kohutavalt meeldib John Greeni öeldud sõnad "My thoughts are stars, I cannot fathom into constellations." 

Olgu. See postitus tuleb pikem kui ma seda eeldasin. 

WHAT IS MORE, kuna eelmisel neljapäeval oli mu kõiiiiiige paremal sõbrannal sünnipäev (ta sai 19), siis  otsustasime teise sõbrannaga, et on vaja teha miskit erilist, miskit teistsugust. Mõtteid oli palju, kuid lõpuks jätsime vist minu väljatoodud hullumeelse idee, et viime ta laupäeva hommikul Tartusse. Kuna Tartu on meie lemmiklinn, siis oleks tema sünnipäeva seal veetmine täiuslik. Mõeldud, asusime tegutsema. Sõbranna ostis pitsa ja küünlad, ma valisin välja bussid, millega kuhu liigume ning läksimegi laupäeva hommikul kell 8 Kaidi ukse taha. Kaidi emaga sai eelnevalt räägitud, ning ta lasi meid sisse. Panime koridoris pitsa peale küünlad ning läksime lauluga Kaidi tuppa. Tema esmased sõnad olid:"Kas te magada ei mõitsa v?" Loomulikult pakkus see meile nalja, Kaidile endale ka ning ta puhus küünlad pitsa pealt. Kui me talle teatavaks tegime, et Tartu minek on, siis oli ta alguses ikka päris üllatunud ning ega see ei kulunudki päevapeale ära. Bussis oli tore. Vene mehed võtsid bussis samakat, pakkusid meile kommi ning tegid üldse nalja. Aga kõige toredam oli siiski Tartus. Meil oli Kaidile loomulikult ka ülesanded, millest siin ma pikemalt ei räägi. Me tegime pilte, käisime ostlemas, jalutamas ning Ränduri pubis söömas-joomas. Long story short: Kaidi oli sünnipäevaga rahul. Lõpuks läksin veel tema juurde salatit sööma ning filme vaatama. Võin öelda, et päev oli õnnestunud ning see oli kõige lahedam kink, mille ma eales teinud olen. (Tegin talle veel muidugi ka praktilise kingi, mille alla kuulus käekett, isetehtud tsitaatide raamat, Maci eine ning bussisõidu väljategemine). Hei, mitte igapäev ei saa su parim sõbrannna 19, eks? 

Kuna eile oli sõbrapäev, siis otsustasin ma päev enne seda semudele ja perele küpsiseid küpsetada. Mulle jubedalt meeldib, kui kingitakse isetehtud asju ning mulle endale meeldib ka meisterdada-küpsetada. See näitab, et inimene on reaalselt vaeva näinud. Tegin siis kooli suure kausitäie enda kurikuulsaid šokolaadiküpsiseid, mis kadusid esimese silmapilguga. Õnneks jätsin ma neid ka koju emale, koos väikese kaardikesega. Eile oli aga kõige lahedam valentinipäev, mis mul üldse oli. Long story short, mind üllatati õhtul kell 10 pitsa ja roosidega. Ja see pitsa oli äärmiselt maitsev. 

Ma arvan, et selleks korraks piisab. Keegi ei viitsi nii pikka juttu lugeda ja mul pole ka erilist midagi kirjutada enam. Järgmise korrani! :)

Paar pildut ka nagu ikka.