19.01.14

14:01

venna toas

Bonjour my petite croissants

Tegin sel aastal iseendale lubaduse, et hakkan siia tihemini postitama, kuid jällegi pean tõdema, et ei minu lubadustest asja saa. Võibolla kui ma sel aastal läpaka parandusest tagasi saan, siis läheb ehk libedamalt. Jah, te kuulsite õigesti. Mul pole ikka veel sülearvutit parandusest tagasi antud. Ma ei saa aru, mida nad seal korraldavad. Ma lähen neile varsti ukse taha märatsema (loe: nutma).

Jõuludest on möödas 20 päeva, täpselt kuuaja pärast on valentinipäev, ma saan alla kolme kuu pärast 19 ja esimese riigieksamini on jäänud alla 4 kuu. Kui nüüd mõtlema hakata, siis et protsessida seda infot, peaksin ma sisse võtma rahustavad tabletid ning 3 tassi musta kohvi. Eh, tegelikult pole asi nii hull midagi. Valentinipäevast ma ei hooli, sünnipäeva ma ei pea niikuinii ja eksam..noh, ehk saab selle ka tehtud. Ma pole küll kõige teravam pliiats karbis, kuid mul on olemas teritaja. Midaiganes see metafoor ka tähendama pidi.

Tore uudis on see, et luulekonkurss, millest ma osa võtsin on jõudmas lõpule, hääletamine on lõppenud ning peatselt peaksid ilmuma tulemused. Väga loodan, et pääsesin ka raamatusse. See oleks minujaoks ikka väga suur saavutus ja kui ma ehk ajakirjandust õppima lähen, siis sisseastumisel tuleb see kindlasti kasuks. Ma loodan.

Hetkel püüan aga koolis ellu jääda. Muudes ainetes saan päris sujuvalt hakkama, kuid jällegi hakkavad pinnale tõusma minu nõrkused matemaatikas. Ma ei saa sinna lihtsalt midagi parata, kui pea ei võta, siis pea ei võta. Ma tean, et eksami saab juba 1 punktiga läbi, aga ei, nii madalale ma ka ei taha langeda. Tahaks siiski mingi korralikku punktisumma kätte saada, et siis enda saavutuste üle uhkust tunda. Inglise keele eksamis ma pean saama kätte B2 taseme ning eesti keele eksamis ma loodan saada vähemalt 80 punkti. Ideaalis tahaksin eesti keeles saada muidugi vähemalt 90 punkti, aga ma olen siiski realist. Ma tean ise ka täpselt, mis mu nõrkused igas aines on ja ma väga loodan, et see ettevalmistusaeg, mis meile antud on, ka kasuks tuleb. 

Andestage, kui mu elu väga igav tundub. Aga see lihtsalt ongi selline. Kooli ja töö kõrvalt lihtsalt ei leia eriti muudeks põnevusteks aega. Nädalavahetustel olen ma meelega laisk, sest mitte-midagi tegemine on parim tegevus. Parem kui misiganes pidu. Mulle meeldib istuda diivanil, juua kohvi ning blogida nagu homset poleks. Muidugi ka raamatud ja luuletamine-kirjutamine. Just eile alustasin "Puhastuse" lugemisega ja pean tõdema, et raamat, vähemalt esialgu, tundub parem kui film. Võrreldes filmiga, on raamatus tunduvalt rohkem kirjeldusi, mis tekitavad minus tunde justkui oleks ma ise nende sündmuste keerisesse sattunud. Olgugi, et ma lugesin esimese korraga vaid 60-lehekülge, olen ma juba vaimustuses. 

Aaa ja kes veel ei tea, siis ma ükspäev kirjutasin twitteris umbes et "Kui keegi mulle kunagi päris armastuskirja päris paberil ei kirjuta, siis olen ma väga pettunud" ja Merilin võttis asja kätte ja kirjutas mulle kirja. Ja saatis selle mulle koju. Inglismaalt! Ja see oli kõige armsam asi üldse, sest ma jumaldan isetehtud asju ja isekirjutatud kirju ja see oli tõeliselt armas temast. Mu esimene armastuskiri! Merilin, sa oled imeline!

Oeh, kukkusin vatrama jälle. Igatahes, nautige talve ja olge mõnusad ja ärge laske end külmast heidutada. Kes talve ei armasta, siis pidagu meeles, et kevadeni on natukene rohkem kui 2 kuud jäänud!

:)

Mõni pilduke ka