Naeratan, kuid tunnen veidi külma enda sees..

Miski pole enam endine. Kõik tundub praegu ausaltöeldes ..puhas pask. Esimene hinne, mille ma uues koolis sain oli matemaatika tunnikontrolli 2, ma olen koolipeal suhtkoguaeg üksi. Irooniline pool on see, et ma ei ole kunagi üksi, ma lihtsalt tunnen ennast nii.. ma igatsen vanu aegu Mäetagusel, ma igatsen inimesi ja kokkuhoidmist. Nii mõnedki inimesed on mu kohta öelnud, et ma olen muutunud. Ma ei ole muutunud, ma olen lihtsalt kurb ja ma igatsen teid. Tõsiselt, ma igatsen oma vana klassi: Jaanikat, Anetti, Katrini, Urmetit, Toomast ja isegi Aikit. Heigot ja Kaidit ma näen omas koolis, aga siiski, see pole sama. Miski pole enam endine.
  Selline vastik tühjus valitseb mul sees ja mul on tunne, et see ei täitu niipea. Ma tahaks lihtsalt .. aega tagasi keerata ja olla selles hetkes, kus ma olin veel õnnelik.

Aga ärge laske minu kurvastusel enda head tuju rikkuda, nautige veel viimaseid sooje päevi ning elage täiel rinnal! : )