Mulle tegi üks meeletult kalliks saanud inimene ühel õhtul luuletuse. Viis minutit ma istusin seal, haiglaselt suur irve näol ja lugesin seda luuletust. Kõige armsam asi ongi see, et see tuli südamest. Ma väga tahaks selle siin ka avaldada, aga ma autori nime juurde ei pane, sest ma ei ole kindel, kas ta lubaks/tahaks seda.

õhtud on juba külmad

ja päike loojub vara.

meie ilmed on tühjad,

ringi kõnnime me tasa.

aga lootust leidub siiski vähe

pole kadund õnn siit ilmast

kui näen seda sädet

mis paistab sinu silmast

sa oled täis rõõmu

mu pisikene killu

ning su naeratuse sõõmu

eest kingin sulle päikesekillu.

Oh kullllaaaaaaa :D