IT GETS BETTER.

 Ma olen juba pikka aega tahtnud siia sellest kampaaniast ja olukorrast maailmas rääkida. Ma ei tea, kas Eestis see on nii tõsine probleem, kuid kindlasti on seda ka siin. Kas olete kuulnud kampaaniast "It gets better!" ? Peaksite. Nimelt see räägib heatahtlikest inimestest, kes püüavad teisi halval teel või raskustes inimestel heale järjele saada. Enamasti käib see kiusamise kohta. Mitte ainult koolis, kuid ka väljaspool seda. Eriti kiusatakse neid, kes on erinevad. He gets bullyed because of whom he chooses to kiss? That's fucked up. Miks on inimestel nii raske aru saada sellest, et me ei vali enda välimust, sugu, eelistusi vaid me sünnime nii? Miks inimesed pelgavad erinevust ja väljapaistmist? Miks kriibib see nende silmi, kui naine armastab naist või mees armastab meest? Mis kuradi õigusega lähed sina talle ütlema, keda ta valima peaks?! Me ütleme, et society on meid sellele teele viinud, KUID, kas me oleme hetkeks peatunud ja mõelnud, kes selle lõi? Meie ise. Me ise oleme selles süüdi, me ise oleme selle endale kaela toonud ja meie pärast on selles kuradima maailmas nii palju kurja. Nii paljud noored inimesed on endalt elu võtnud, sest nad on põhimõtteliselt surmani kiusatud. Neid kiusatakse ja ahistatakse koolis ja väljaspool kooli igapäev, sest nad on erinevad, sest nende eelistused ei kattu meie omadega. On see nüüd ausalt õige? Ma lihtsalt ei saa sellisest asjast aru ja vist ei hakka kunagi saama. Ma lihtsalt ei mõista, miks inimesed ei suuda üksteise suhtes sallivad olla. Miks ikka ja jälle peab norima millegi kallal, et teise tuju maasse trampida? Ma saan ju aru, et inimesed on erinevad. Aga las nad olla. Miks peaksidki kõik ühte suurde halli massi sulanduma? Kurat võtaks, sina ela oma ela ja lase teistel ka elada. Mõtle, enne kui ütled. Ka internetivandaalitsemine on paljud noored enesetapuni viinud. See on tõsine teema, sellest peab rohkem ja rohkem inimesi teavitama, maailma peab sellest kuulma.

Ma ei taha nüüd mingi maailmaparandaja-wannabe olla, aga halba see ka ei tee. Ma ei taha näha järgmist 13. või 17. või 16. aastast noort inimest endalt elu võtmas. Ma tõesti ei taha ja ma siiralt loodan, et sina ei taha ka. Niiet, palun, mõelge, mida te teete. See, keda te kiusate ( kiusamine sõnadega teeb täpselt smamoodi haiget, kui kätega) on kellegi tütar, kellegi poeg, kellegi õde, kellegi vend, kellegi parim sõber. Nüüd mõtle enda peale. Kas sa oleksid valmis kaotama enda venna sellepärast, et ta on teistsugune? Ma siiralt kahtlen selles. Ole tolerantne teiste suhtes. Ole seda ka enda suhtes. See on minu jutu mõte.