Anyway, eile oli siis tutipidu koolis. Ma ei tahtnud kooli üldse kohe mitte minna. Paanika oli hommikul, kartsin, et tuleb katastroof ja nõme, kuna mingid kahtlased pinged olid seoses lõpetamise ja stressiga klassikaaslaste vahel olnud. Igatahes, ma siiski läksin. Panin ennast funky'lt riidesse ka ja asusin oma jänesega teele (Jänes on mul muideks sünnist saati olnud juba). Kooli jõudes jooksis Kaidi mulle vastu, ise longates. Ta oli ju eelmine päev kukkunud spordipäeval. Imelik on see, et ta on igal aastal kukkunud spordipäeval, seekord oli asi päris tõsine, traumapunktis käis isegi. Ta siis tuli, ise üleni roosa, millisena ma pole teda lasteaiast saati näinud (ma imestasin, et isegi nii roosa ja mummuline olin). Ta oli rõõmus. Ma sain aru, et kõik on korras. Juu siis asjad olid korras ja enam pinget polnud. Aktuse alguses viis esimene klass meid saali, nagu meie neid kooli tõime. Kõik hakkasid tagant järjest püsti tõusma. See oli ilus. Mul tuli pisar silma. Tõesti meeletult armas. Istusime kohale, kotttoolidele kogu kooli ees ja aktus algas. Väikesed esinesid meeletult armsa Tähestiku lauluga ja kinkisid meile meie pildiga kaardi, igalühel individuaalne kaart koos iseloomustavate sõnadega ja iseenda pildiga. Ma panin selle seinale. Kavatsen selle sinna jättagi, et meenutada. Tuli kord meie tants teha. Mõmmitants ning poistel baleriinitants Võrratu oli. Kõik plaksutasid meeletult. Kui aktus lõppes, vaatasin ma meie algklasside klassijuhatajale otsa, ma nägin, tal voolasid pisarad silmist. See murdis mu südame. See oli nii armas.