Tere, mu inimesed. Mul tuli jällegist igatsus peale, kuigi ma pole veel lahkunudki. Nimelt ma juba igatsen enda kooli. Ma ju tean, et need viimased loetud kuud seal saavad olema fantast ja sündmusi täis ja just sellepärast ma ei taha veel sealt ära minna. Mõelge, ma olen üle poole oma elust seal veetnud. Seal on inimesed, kes mu päeva paremaks muudavad. Seal on nii toredad õpetajad ja meil on seal hea ja lihtne. Mis siis saab, kui ma suurde, tundmatusse kooli lähen ? Ma ei tea sellest midagi, seal on väga palju õpilasi ja ma kipun arvama, et seal ei ole sellist kokkuhoidmist nagu meie väikeses koolis/klassis. See on nagu pea ees tundmatus kohas vette hüpata. Riskantne ja ohtlik. Õnneks on see mu kodule lähedal ja ma võin igal ajal oma vana kooli külastama minna. Aga see poleks enam sama.
  Täna, Majandustunnis, Urmet ütles direktori jutu peale ".. Aga, siis me pole enam ju koos." Ja mind tabas nagu hoop näkku. Peale lõpetamist läheb igaüks oma teed. Igaüks eri suunda, eri paika, eri maailma. Me poleks enam see sama tiim, kes me viimased 9 aastat olnud oleme. Ja see tunne lihtsalt rusub mind juba viimased paar kuud. Ma ei saa sellest lahti. Raske on. Ja nüüd ma otsustasin, et kasutan ära igat hetke,et oma klassiga koos olla. Igat hetke, et midagi lõbusat ja toredat koos teha, igat hetke olla koos. Olla koos Kaidi, Katrini, Aneti, Urmeti, Jaanika, Heigo, Toomase ja isegi Aikiga. Sest varsti me enam seda ei ole. Aga ma tean, et kui raske mul uues koolis ka poleks, kui tõrjutud ja üksikuna ma ka ei tunneks, kusiganes ma ka poleks, ma saan alati sulgeda silmad ja mõelda, et ma olen koos teiega. Sest teie olete mu inimesed.