offlain

Let's cut the crap: ma unustasin siia postitada, okei? Ja ausalt, mu elu pole nii põnev, et ma siia koguaeg midagi postitama peaks, veel. 

Nüüdseks on kolm eksamit läbi ning üks on veel tulekul ja frankly, ma pole enam kindel, kas tegin valikeksamiga õige v a l i k u. Ma valisin kirjanduse, sest ma armastan raamatuid (what else is new?) ja sest see tundus kõige lihtsam tol hetkel. Nüüd, mil eksamini on jäänud toredad 12 päeva, on mul koolisahtlis 20 raamatut ootamas, et ma nad veelkord läbi käiks ning osa raamatuga alles alustaks. Mul tekib migreen ainuüksi seda sahtlit vaadates. Aga hei, pole muret, sest Carina saab kõigega hakkama. Endalegi üllatuseks pidasin ma need 3 gümnaasiumiaastat vastu ning vapralt selle ka lõpule viin. Note: lõpetamiseni on jäänud 20 päeva, olete oodatud (soovitatavalt karikakratega/karikakardega-kurat seda teab). 

Täna oli muideks iga-aastane keemikutepäev, mis osutus täielikuks lörriks, sest 1) asukoht nihutati 2 km kaugusele, ma sellest ei teadnud 2) ilm ei olnud sobilik 3) ma tundsin, et see oli justkui vene rahvusest inimestele mõeldud pidu ning ma ei leidnud seal endale midagi silmajäävad. Seega, loomulikult suundisme rännakule tagasi linna poole. Et teel igav ei oleks, mängisime tõde & tegu ilma tõeta. Pidin jalgpallis kaasa elama võhivõõrale mehele ning tegema hundirattaid keset tänavat, everything turned out great. Ostsime poest jäätist ja igast muud nänni, et kindlasti tasa teha kaotatud kilod, sest god forbid, kõhnaks ei tohi minna. Kuna päris koju veel ei meelitanud, siis suundusime Ontikale pilte tegema. Olgugi, et keemikud ise oli suhteliselt mitte-rahuldust-pakkuv-päev, siis semudega ajaviitmine korvas selle täielikult. Mu inimesed on parimad, jätkuvalt. 

Paar pildut ka, nagu tavaks saanud.