"Hea raamat on nagu lõpmatusse avanev kuur, mille tagasein on ära kukkunud."

Tere. Tegin täna avastuse-ma jagasin teiega oma ajusünnitust viimati üle kuuaja tagasi. Selle vea parandan ma kohe. Mu mõttekulg ei ole täna kuigi hea, seega vabandan juba ette ära, kui mingeid äärmiselt kahtlaseid lauseid siia tekkima hakkab. 

Mul on kuidagi raske seda postitust käima lükata, aga ma annan endast parima. 

Viimase kuu jooksul olen ma täheldanud, et ükskõik, kui palju ma ka ei püüaks, ei suuda ma kuidagi üle enda varju hüpata. See üle enda varju hüppamine on üleüldse üks riskantne tegevus. Me pingutame, õpime ja tõsiselt püüame ning tihti on lõpptulemuseks läbipõrumine. Seega  kurvastame ning mõtleme, et mille kuradi pärast siis üldse vaja pingutada? Aga ju siis selles õppetund seisnebki: põrumine ning sellest õppimine. Algaja ratsutaja kukub ikka hobuse seljast maha, kuid see ei tähenda, et ta maha jääbki. Ma hiljuti põrusin haledalt eesti keele proovieksamis. Mu punktisumma oli haletsusväärne ning enesetunne veel hullem. Alguses ma reaalselt hakkasingi mõtisklema, et milleks siis üldse pingutada, las läheb nii, nagu läheb. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem ma mõistsin, kui rumal see mõte oli. Vigu tehaksegi selleks, et nendest õppida.  Kurat, siis õpime! Ja ma õpingi. Ja ma pingutan veel rohkem. Ja ma teen õige eksami ära. Ma ei näe muud varianti. Üks kord elus pean ma üle enda varju hüppama. Ja kurat võtaks, ära ma selle teen.

Aga teistel teemadel jätkates. Mul oli reedel sünnipäev. Ma sain 19, juhhhei! Tegelikult ei ole see nii kiiduväärt asi midagi, ma ei oodanud väga seda päeva. Esiteks, ma ei soovinud kogu seda tähelepanu ning teiseks ma ju ei taha vanaks saada! Mida aeg edasi, seda rohkem ma jõuan järeldusele, et ma olen nii lähedal iseseisvasse ellu astumisele. Ja see tõsiselt hirmutab mind. Ilmselt hirmutab see kõiki. Aga sünnipäev ise oli tore ning üllatav. Ma otsustasin, et ma seda ei tähista (nagu alati), kuid semud arvasid teisiti. Ma sain aru, et nad tulevad laupäeval siia, seega varusin kergelt sööki-jooki ning kannatust. Ja semud tulid. Ja neid oli palju. Kõik naised muidugi. Mul pole elus nii palju naisi korraga majas olnud. Ja üllatuskülaline oli ka kergelt ehmunud seda naistekarja nähes. Üleüldiselt oli istumine tore. Tegime vessarit, vaatasime filmi, sõime-jõime, mängisime mänge ning jutustasime. Nali oli ka see, kui algul pidid enamus kell 6 ära minema, siis läks asi 10 peale ja siis lõpuks läksid alles kell 2 koju (öösel). Viimased külalised lahkusid järmisel päeval kell 5 peale seda, kui emme meile pitsat oli teinud. Vabatahtlikult! Mida rohkemat tahta. Õigel päeval käis ka mu hulluke uksetaga koos kinkide ning pitsamaterjaliga. Musine mul! See oli ilmselgelt kõige armsam sünnipäev, mis mul olnud on. Musid-paid!