Ma olen nii hirmul.

Bonjour!

Avastasin, et pole jällegi ammu miskit kirjutanud siia. Kui kurb. Või siiski mitte. 

Igatahes. Toimunud pole erilist midagi. Aga mitte kauaks, sest reedel saab seada sammud jällegi Teeviida poole. Minul siis juba kolmas kord. Ma väga loodan, et seekord saan ma sealt võimalikult palju infot, sest ma pole ausalt-öeldes siiamaani kindel, mida peale koolilõppu teha. Ma olen igapäev hirmul. Ma tean, et eksamid saab läbi 1-puntiga, aga kuhu kurat ma selle 1-punktiga lähen? Nagu..ma niivõrd kardan. Ma kardan, et ma saan nii häbiväärselt sita punktisumma, et ainuke koht, kuhu ma peale gümnaasiumi lõppu oma sammud peaksin seadma on Kohtla-Järve Maxima. Healjuhul Tallinna Maxima. Mu elul pole mingit suunda. Mul tulevad iga päev uued mõtted, uued ideed ja igapäev ma pettun iseendas. Pettun, sest ma tean, et ma pole millegi jaoks piisavalt hea. Jah, mul on mingid oskused. Aga mul pole annet, oma talenti, seda ASJA, mis mind massist eristaks. Ma oskan kõike natukene. Oskan natukene joonistada, pean viisi, luuletan, olen näidelnud, aga sellest ei piisa! Ja mul ei ole ka mingit sellist kutsumust, et ma mõtleksin nüüd et "Oh, seda ma tahaksin teha järgmised 30-40 aastat!" Ja see on kurb. Kas te mõistate mind? 

Ja hetkel ei saa ma end Juutuubist eemale, sest olen avastanud Spoken Word Poetry võlud. Kui te ei tea, mis see on, siis palun, vaadake. See muudab su elu. Vähemalt minu elu küll. Ma olen niivõrd vaimustuses ja samal ajal niivõrd kurb, et Eestis sellist asja ei ole. Siin ei saaksi olla, me oleme niivõrd tagasihoidlik rahvas. Vahel see kurvastab mind, et meid nii vähe on. Ma tihti mõtlen sellest. Ma mõtlen üldse liiga palju. Aga lihtsalt..need luuletused. Nad panevad elu üle tõsiselt järele mõtlema. Ja ma mõtlen, et ma ei taha teha midagi tavalist. Ma ei taha õppida ja siis sellel alal tööd teha järgmised 50 aastat. Võibolla ma valin vale ala ja siis vihkan oma tööd ja vihkan selle tagajärjel ka oma elu! Mis siis saab? Hetkel analüüsin ma kirjanduses Hemingway teost "Ja päike tõuseb" ja las ma ütlen teile seda, et see raamat on midagi erilist. See võib tunduda paljudele pealiskaudsena, kuna seal räägitakse palju, kohutavalt palju joomisest ja saamata armastusest ja mingist mõttetust härjavõitlusest. Aga ei, kui lugeda korralikult, siis leiad sealt tsitaate, mis sul lihtsalt pahviks löövad. Leidsin ka isikliku lemmiku endale: "Ma ei suuda leppida mõttega, et mu elu möödub nii kiiresti, et ma ei ela seda nagu kord ja kohus."

Ja just nii ma mõtlengi. Ja ma ei tea mida teha. Ma kardan.

Aga hei, vahepeal ma ka luuletan ja osalen luulevõistlusel "Sahtlist raamatusse". Vaadake üle ja andke oma hääl (https://www.facebook.com/events/398987676898794/?fref=ts). Mul nii mõnigi semu osaleb sealt. 

Päikest, mu armsad.

JA LUND! :)