kell 21.07

venna toas, ahju ees

külm on

Lõpuks.

Lõpuks on reede. Lõpuks on sügisvaheaeg. Lõpuks on väljas sügiseilmad ja palju vihma. Lõpuks saan ma kanda salle ja kindaid ja saapaid ja suuri kampsuneid. Oeh, lõpuks.

Ma, nagu näete, sain oma blogi korda. Ei ärge küsige kuidas, sest ma ei tea, ta lihtsalt hakkas uuesti tööle. Wow, magic?!

Aga jah. Vahepeal pole midagi erilist toimunud. Ikka sama kool, ikka sama töö, ikka samad inimesed. No..peaaegu samad. Muutunud on ainult see, et ma olen enda tulevikku natukene tõsisemalt hakanud võtma. Ma nimelt valisin, kuhu linna tahaksin elama minna ning kuhu kooli sisse saada. Vähemalt püüda sisse saada, sest olgem ausad, tänapäeval pole kuhugi kerge sisse saada. Ohverda 3 kitse, ema 7 kuupalka ja 1 vastsündinu. Okei, nii karm see ka pole, aga põhimõte...Motivatsioonipuudus on ikka sama. Kodutöid ma teha ei viitsi, koolis olla ei viitsi, ainult sarjad, raamatud, blogimine ja internet. Kuhu ma nii jõuan? Kui ma ennast lähiajal kätte ei võta, siis võin ülikoolist unistama jäädagi. Ja positiivsetest eksamitulemustest samuti. Karm reaalsus hakkab lõpuks kohale jõudma. Ja ikka korralikult vastu nägu. 

Muidu on minu elu ikka samasugune. Ei midagi uut, ei midagi põnevat, ei midagi seiklusrikast.

Eks see ole kohati minu enda süü. Well..suuremas osas ikka minu enda süü. Aga eks ikka ole kergem oma viha ja kibestumus maailma peale välja valada, kui endas vastutust otsida. On mul õigus? Jah on küll. 

Kas sa oled rahul selle eluga, mida sa elad?

Retooriline küsimus teie kõigi jaoks.

Siinkohal lõpetan, sest minus on sõnadepuudus.

Olge mõnusad nagu ikka ja nautige sügist. 

Lund palun!