Tulin just Kaidiga suuremalt matkalt ja mõtlesin, et miks mitte blogi uuendada. Ma piisavalt laisk ja üle ühe korra nädalas seda küll uuendada ei viitsi. Mu elu niivõrd igav ka lihtsalt.
Igastahes, teisipäeval oli siis see kurikuulus uurimistööde kaitsmine. Ma olin vist üks vähestest, kes raasugi ja kuni viimse hetkeni ei põdenud. Ma ei tea miks, ma nii pohlik. Aga läks hästi. Paremini, kui ma lootsin isegi. Mul on kleit isegi. Ja kingad isegi. Ma arenen. Tasapisi, aga arenen. Saime hindeks küll kolme, aga ega sealt midagi paremat loota polnudki, kui arvestada faktiga, et meie kirjalik osa untsu läks. Meil oli nimelt praktiline uurimistöö, kohvik. Samas ma selle kolmega rahul, las ta olla, peaasi, et see horror läbi on. Vsjo.
Eile, reedel, lasin kooli üle. Tunde polnud, nad käisid kusagil TTÜ koolitusel ja ma mõtlesin puhkust võtta. Apparently, klassiõde arvas sama. Kella 12 aeg päeval ema ütleb, et kuule mis auto siin maja ümber tiirutab. Mul loomulikult polnud õrna aimugi. Siis vaatan telefoni: 12 vastamata kõnet. Ja kellelt? Tollelt samalt klassiõelt. No selge, nemad siin tiirutavadki. Läksin välja. Nad tulist just mu naabrite juurest. Olid küsinud, kus ma elan. Nad olid vist ehmunud ka, sest mu naaber on selline suur ja turske mees, kõva habemik ka. Kes ei ehmuks. Ja tulidki minu juurde. Klassiõde, kooliõde ja kooliõe mees, käes 4 pitsat: "Näe, soojenda ära, me tulime sööma." Ei no. Ma ei tea. Ma olin nii üllatunud. Ta suudab mind alati üllatada. Meeldivalt seekord. :'D
Ja näete. Nii põnev mu elu ongi. Halleluujah.
Pildikesi ka. Telefonist. Kvaliteet on super muidu.
Käisin küla avastamas.
Siis, kui hullud külla tulevad
No comments:
Post a Comment