Ma anna varsti otsad. Päris ausalt kohe, see matemaatika mind ükskord hauda viib.
Täna oli klassikirjandi kirjutamine ja ma kirjutasin sinna totaalset paska kokku. Mul oli pea nii tühi, kui üldse olla saab ja kirjandi lõpuks ma ei saanud aru, kas ma hakkan juba iseenda kirjutatud paska uskuma või mis toimub. Kirjutasin Eesti keskkonnaprobleemidest ja endaarust panin ikka hullult tarka teksti. Oi põlevkivijaamad, oi Lääenemeri, ah ole vait, Carina. Suht ulme oli, aga hea, et see kaelast ära sai.
Ärge kasutage vene juuksetoonikuid. Lihtsalt ei. Tahtsin kergelt punakat tooni, aga sain mingi ilgem roosaka varjundiga punase ja tunnen suhkruvatipeana ennast. Käed, uksed, peanahk, riided kõik ka roosad, nagu mingi 5-aastase tüdruku unistuste maal elaksin. Maasikad ja vahukoor ja suhkruvatt veel puudu. Barbied ka.
Aga Kätriini saadetud pakk on LÕPUKS Kaidi käes ja homme saabub see minu kätte. Need postkontoritädid vihastasid mu ema ikka korralikult välja. Nii uhkust täis, mis te endast arvate, prouakesed?
Vihma sajab.
No comments:
Post a Comment