Hommik

Nii. Pole pikalt midagi mõistlikku kirjutanud ja täna mõtlesin, et võtan julguse kokku ja panen ka miskit auväärset kirja. Igatahes. Tahaks nutta, sest kooliga pole kõik korras. Või mis, kooliga on, aga matemaatikaga pole. Ma tunnen, et mul ei ole mingit mõtet sinna kooli jääda, sest olen kindel, et eksamit ära ei tee ja praegu ka juba nii raske järele jõuda. No kohe üldse ei suuda ja ei oska. See viib tuju alla ja tänu sellele tundub ka muu maailm nii must ja kole. Mitte, et ta tavapäraselt hele ja värviline oleks, aga nüüd on veel jubedam olla. Tekib tahtmine nöör otsida ja enda piinad lõpetada. 

Teine asi, mis mind häirib on ebamäärase intelligentsustasemega inimesed, kes tunduvad minu elu kallal eksperdid olevat. Sain just teada, et mul on tähelepanuvajadus ja ma peaksin surema. Well, ma ei hakka ennast praegu enam kettasse ajama, seda sai koolis juba piisavalt tehtud, kuid siiski. Miks on inimestel mingi pidev vajadus anonüümsuse taha põgeneda ja sealt teisi maha teha. Ükskõik mille eest-välimus, päritolu, nimi, mida ta teeb või mis talle meeldib. Miks on vaja teha maha asju, mis MIND õnnelikuks teevad? Kas see pakub inimestele mingit haiget rahuldust, kui saavad teistele midagi halba öelda? Või oled sa lihtsalt nii kurb ja masendunud enda eluga, et ainuke viis endale rõõmupakkumiseks, on ka teiste meeled kurvaks muuta. Usun, et see viimane pigem. Sel juhul soovitan soojalt pöörduda lähima psühholoogi või kasvõi enda kassi poole ja lihtsalt kõik südamelt ära rääkida. Sest anna andeks, aga mind ei koti, kui sa mulle 'paks' ütlema tuled. Ma ei saa vältida fakte. Mind sa sellega ei kõiguta. Pai.

Oeh, sai pikem kiri seekord. Vahel võib kah. 

Igatahes, olge toredad ja jooge teed/kohvi ja oodake kevadet ja ärge laske mingil tühisel inimloomal enda päeva rikkuda.

Päikest.

Carina.