Täna on isadepäev. Ma isegi ei mäleta enam, kuidas seda tähistatakse. Viimased 8 aastat olen selle päeva surnuaial veetnud. Isadepäeval peaks isale ikka koogi tegema või miskit, mitte surnaial käima. Nii ebaõiglane tundub praegu kõik. Üldse pole tuju midagi produktiivset ka teha.
  Püüan uimasust kohviga lämmatada ja peavalu ibumetiiniga kõrvaldada, mis mitte kuidagi õnnestuda ei taha.  Täna tuleb tegelikult nii palju teha ka. Ma pole raamatulugemisega isegi alustanud. Persse kah.
   Ah, miks on nii raske sõnu välja pigistada?