Tere. Lugesin just ühe poisi blogi, puhtjuhuslikult sattusin sinna muideks. Ja olgugi, et ma teda üldsegi ei tunne, tekitas ta viimane postitus nii kurva meele. Tõesti kahju hakkas..loodan, et temaga saab kõik korda.
Laupäeval oli päris huvitav. Istun toas vaikselt, minust jäid ema ja kasuisa õue autosse istuma. Istun siis ja järsku vaatan, kasuisa helistab. Võtsin suht vihaselt veel vastu, arvasin, et raudselt tahavad, et neile autosse õlut viiks. Siis ta mingi ütles, kuule, ema on haiglas. Mul jäi süda vist seisma. Ja siis naerdes ütles, et ta kukkus rattaga. Nad targad olid külapeale minujalgrattaga sõitma läinud ja nii kui ema ratta selga sai oli ta kohe külili maas. Algul ta lihtsalt mõtles, et kriimustus, aga kodu poole kõndides läks küünarnukis valu hullemaks ja kasuisa jooksis koju, võttis auto ja nad sõitsid traumapunkti, ilma mulle ja vennale ütlemata. Noh, kiire oli ju. Ja siis mingi pool tundi jõudsid seal olla, kuni tuli pähe ka meile teatada. Aga jah, õnneks oli käeluu vaid paigast ära, emps pandi narkoosi alla ja tõmmati paika, nüüd istub siin, kipsis, midagi teha ei saa. Kusjuures ikka veel naerame seda, sest see on ema puhul nii tavaline, koguaeg koperdab ja pillab asju, nagu ma. Eks näis, millal minu esimene kips tuleb..
Oeh, kuuaega veel koolini. Mul on sellessuhtes segased mõtted, nagu tahaks ja nagu ei tahaks ka..ei tea.
Aga igatahes, mul pole midagi uut öelda.
Tsau. (:
No comments:
Post a Comment