Teate, kui rõve on haige olla? Istun siin, diivanil, kõik kohad nuusatud salvrätte täis, aevastan 6 korda järjest 5-minutiliste sessioonidega, 4 tassi kohvi alla kaanitud, külmavärinad, fliistekk ümber. Pea on täiesti tühi, mõte ei jookse ja kodutöödega ei saa ka kuidagi hakkama. Oeh, see salakaval kevad.
Igatahes, täna kandsime ette oma kihutuskõned eesti keeles ja oma üllatuseks sain mina klassis kõike rohkem kiitust. Mul pidavat kõik olemas olema ja midagi ei jäänud vajaka. Enda arust mul küll hästi välja ei tulnud. Sisu oli küll hea, aga esitlus mitte. Ma kiirustasin, puristasin, köhatasin, kaotasin järje ja kaks lauset mõtlesin kohapeal välja. Mul oli närv sees ja ma olin krampis. Aga ju siis seda ei märgatud. Mul oli üle pika aja hea meel eesti keele tunnis olla, ma tundsin lõpuks enda üle uhkust ja tunne oli märgatavalt parem. Oeh, peaks tihemini presentatsioone öösel tegema.
Killu.
No comments:
Post a Comment