So. much. bullshit.
Otseses mõttes. Nagu, what? Mis toimub? Ma olen üha enam rohkem kindel selles, et ma ei jõua ajaga sammu pidada ning mu nõrkused hakkavad üha enam esile lööma. Üsna vastik on nii paranoiline olla, kuid ega muud moodi ei saa. Naiivne uskumine paremasse tulevikku ei vii kahjuks elus edasi. Vähemalt mina seda ei usu. Olgem nüüd ausad, kes kurat usub neid poliitikuid, kes aina iseennast propageerivad? See oli näide muideks. Point on praegu selles, et kedagi, peale iseenda, ei saa ju täielikult 100% usaldada. Ükskõik mis juhtub, enda peale saad alati loota. Ja uskumine, et meie elu tõesti paraneb, kui me nüüd võtame oma käekesed ja hääletame kõige ilusamate rekmaaliplakatitega härrade ja prouade poolt, on minuarust üks kõige suurem kuritegu üldse. Ei, ma ei keela inimestel hääletada, ma lihtsalt ütlen, et ärge olge naiivsed ja palun ärge uskuge kõike, mida keegi kuulus ja tuntud isik suust välja ajab, sest vahel võib see kõige lollim jutt üldse olla. Mõelda tuleb, mõelda, inimesed. Tõsiselt räägin.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma teile rääkida. Ma ei teagi miks ma poliitikud näiteks tõin. Ma ei salli peaaegu kedagi neist ( Peale Erika Kruup'i-minuarust ainukene täie mõistuse juures olev poliitik).
Tahtsin hoopis rääkida sellest, et jah, pole enda jaoks aega enam. Aeg iseenesest liigub edasi, aga mina sellega mitte. Kõik ju areneb, kõik kasvab ja liigub ja kuhu jään mina nende kõige sekka? Kuhigi tahaplaanile. Kujunduslikult rääkides loomulikult.
Olgu, nautige 1. detsembrit ja kaunist jõulukuud kõigile. Peace!
No comments:
Post a Comment