Silmad vajuvad kinni, kurk on valus ja kripeldab, pea on meeletustes kogustes pulki täis ja mul on tunne, et niipea need sealt ei kao kah .. Nii kuradima raske on praegu neid sõnu siin välja pressida. Ma ausalt öeldes ei teagi, mida ma nüüd ütlema peaks. Mida ma rääkima peaks. Mida ma kirjutama peaks. Mida ma tegema peaks. Koolis on suht .. halb? Kui see on see õige sõna seda kirjeldama.. ma pole kindel. Ei, tegelikult koolis ei ole halb, mina olen halb. Mina olen see, kes ei suuda ja kes ei oska ja kes on laisk. Ma ei ütle, et ma ei taha heade hinnetega viks ja viisakas õpilane olla, vaid ma lihtsalt ei oska selline olla. Ma ei tea miks, aga minu pea lihtsalt ei võta matemaatikat. Ajalugu, eesti keel, kirjandus? Väga kerge. Matemaatika? Müsteerium. Täielik must auk. Ma ei tea miks, kuid ma tean, et ma tahan seda parandada, sest erinevalt mõnest, ma tõesti tahan oma elus kuhugi kaugele jõuda ja ma tahan teha selleks kõik, et seda saavutada. Ma ei luba, et see täide läheb, aga ma luban, et ma püüan. Ma tõesti püüan.
  Oeh, homme Meeli sünnipäevale. Nii tore on jälle kõiki vanu koolikaaslasi näha, ma ei jõua ära oodata!

Aga olgu, nautige siis seda nädalakest, kellele see antud on, et puhata. Nautige elu!