TATOVEERIJA. Kasutasin hetke ära ja tegin pilti. Heheh:)

Igatahes. Laupäeval siiis käisin Tartus nagu te teate. Koju jõudes avastasime, et vahepeal oli olnud torm. Hea,  et ma kodus polnud siis. Kodus tuli mul meelde, et Kalinal on külapäev. Veensin siis ema, et ta mind sinna viiks. Mõeldud, tehtud. Ema lubas ainult sinna viia, koos kasuisaga ja siis kohe ise tagasi tulla. Aga nad jäid mõlemad sinna. Oma üllatuseks avastasin, et seal olid ikkka päris paljud mu tuttavad kohal. Meeldivalt tore üllatus. Minu sõpruskonnast olid siis kohal: Jaanika, Jane, Anett, Antti, Robi, Airiin, Eliina, Urmet, Mairo, väike Airiin ja üks teine poiss Henri (ma ei tea, kas ma kirjutasin ta nime õigesti). Bändiks olid Parvepoisid ja tuju oli hea. Mängisime palli, laulsime Eesti klassikat ja olime niiisama ägedad. Lõpupoole, kui pimedamaks läks, kobisime kõik lava poole. Hakkas köievedu. Algus tegid mehed meestele ära, siis naised naistele, Hiljem ma pakkusin välja, et teeks tüdrukud poiste vastu (muideks minu tiim tegi teistele naistele ära, jessboss). Poiste vastu tundus nagu lootust poleks. Seal olid kõik tugevad sportlased: Urmet, Mairo, Robert-Kevin ning Antti. Okei, esimese matši kaotasime. Kui me aga pooli vahetasime, andis kohtunik meile vaikselt nõu, kuidas võita. Ja arvake ära? Me võitsimegi! Ja finaalmängu võitsime kaa! Ikkagi tugevad Eesti naised.

   Hiljem, istusime pingi peale seal, enamuses kõik. Ma niiii tahtsin tantsida, väga. Keegi ei kutsunud. Ma paar korda mainisin ka, et tahan. Järksu Robi kutsus mind tantsima. Ma ütlesin, et ma ei oska. Ta ütles, et ta ka ei oska. Hahahahahahahha. Aga ma arvan, et ta kutsus pigem sellepärast, et ma seal nii masesin,et keegi ei kutsu. Ootasime sekundi, et mis laul tuleb, tuli Fix-Tsirkus. Mega hea valik;) Läksime siis tantsima, suht lava ette. Ma ei tea, ka sme tantsisime õigesti või mitte. Me ahvisime teisi natukene. Ma astusin talle kogemata kaks korda jala peale ka. Anna andeks! Aga aitäh, et siiski kutsusid, nüüd ma sain lõpuks oma tantsu. :)