Nii-nii-niiiii. Mis meil täna siis oli. TÄNA oli meil siis see suur etendus koolis. Või mis koolis, mõisa ees ikka. Õues. Neiu rollis oli päris naljakas Heigoga "kudrutada". Noh, näitlejatöö ikkagi. Fuck yeah. Aga ei, vägev oli, rahvast palju ja tunne oli peale etendust suurepärane. Lõpukoht oli ka ikka võimas. Meie klassist kuus inimest läksid muru keskele, ringi, ja siis hakkasime etlema. "Mu juured on siin, mu juured on siin , ma olen kasvanud siin, ma olen kasvanud siin jne. ME ELAME MÄETAGUSEL!" See lause võttis külmavärinad selga, eriti, kui seda karjuda kogu rahva ees, kogu aleviku peale. Awesome. Ning Merili, meie rühmajuht, oli ikka viimase peal. No sellist tugevat isiksust annab ikka otsida. Ma olen üli-õnnelik, et just Tema meie rühma juhuks sai. Ilma temata poleks see võimalik olnud ja nalja poleks ka nii palju saanud. Ma tundsin, et suudan Meriliga samastuda. Ta käib Viljandi Kultuuriakadeemias, mis on minu teadatuntud unistuste õppekoht ju. Ja ta oli üleüldse selline, keda kuulatakse ja ta oskab inimesi kuulama panna. Nagu ta ise ütles: "Meil on siin sõdalased ja naised ja siis on Merili." Aga aitäh, Sulle, et tegid selle võimalikuks. Aitäh kõigile, kes seal osalesid!
See oli meil põhimõtteliselt viimane etendus koolis. Meie klass läheb ju ära. Kohutavalt kurb. Ent samas, see on justkui võimalus otsast peale alustada. Kes teab, eks sügisel näis.
Aga seniks nautike suve, võtke kõik, mis võtta annab. PÄRISELT, olge loovad ja tehke, mida süda ihaldab. Olge julged, öelge välja need sõnad, mis on ütlemata jäänud. Ainult siis saate elada täiel rinnal.
No comments:
Post a Comment