Sõbrad tulge ja istume maha ..

Sest nüüd ma tean, et igapäev võin käe teil anda ma, sest te olete siin ja mina olen ka. Ja mina olen ka ..

Olete Mari Pokinenist kuulnud? Kindlasti olete. Imeline laulja, võrratu hääl, kaunid laulud. Iga laul paneb sind sügavalt mõtlema elu ja olu üle. Sõprade, pere, armastuse, aja, kuuluvuse ja kõige muu üle. Raske on tema laule kuulata, ilma, sisu mõistmata. Näiteks tema laul "Sõpradele" , see paneb just eriti mõtlema enda lähedaste peale. Minu puhul minu klassi üle, sest see laul justkui räägiks meie mõtetest seal klassis. Mis meist selle 9 aasta jooksul on kujunenud ja mis meist saanud on. Kui me poleks koos olnud, oleksime praegu hoopis teised inimesed, hoopis teises kohas, hoopis teiste huvidega. Nemad on need sõbrad, kelle me seal elu jooksul saanud oleme, kellega koos üles kasvanud ja just nemad on tunnistajad nii mõnegi esmakordse kogemuse juures. Ma istun siin ja kuulan laulu, mõtlen, kuu aja pärast on Juunikuu, mis siis saab? Sigimine-sagimine, eksamid ja lõpetamine ja kõik. Punkt. Finitto. Kõik on siis justkui läbi. Algab uus algus, hüppamine tundmatus kohas vette, Ohtlik ja riskantne nagu see on. Kui palju me ka ei viriseks, me hoolime tegelikult ju üksteisest, seda on näha. Ma tean seda. Päris kindlalt.
  Ma olen tänulik oma väikese 150 õpilasega kooli eest, oma 9-liikmelise klassi eest, oma perekonna eest, oma sõprade eest, oma tervise eest, oma maailma eest. Aitäh.